Kell kuus hommik. Äratus. Üritan vaikselt nii asju pakkida, et teisi üles ei ärata. Üritan dušši alla minna, kuid keegi on otsustanud duširuumi akna ööseks lahti teha ja +10 soojust ruumis sunnib kannapööret tegema. Lootus on, et paari tunni pärast uues ööbimiskohas on veidi soojem ja parem pesemisvõimalus.
Kaardilt tundus, et hostelist bussijaama minemine on lihtne ning erinevalt minevikus kogetud ekslemistest osutub see sel korral ka tõeks. Bussijaamas joon seda kohutavat lurri, mida itaallased cafe americanoks nimetavad, sest tavalise hea kohvi leidmise võimalus on null. Vähemalt mingi efekt on joogil olemas.
Buss saabub ning ronin peale. Bussijuhte on kaks ja reisijaid peale minu null. 213 kilomeetrit, kaks juhti ning üks reisija 9 eurose piletiga. Ei ole väga kasulik vist. Üks bussijuht tõmbab pool teed paksu sigarit, mille "lõhn" levib vaikselt üle bussi. Lisaks avastan kaks tõsiasja. Kõik itaallased on rallisõitjad. Tänavad on kitsad ja kihutatakse nii kuidas võimalik. Möödasõidud on napikad ja pikivahest ei ole keegi kuulnud. Lisaks liikluses olevad rollerid. Kui meil siin mõned autojuhid karjuvad jalgrattutite kohta, siis ilmselgeltei ole nad kunagi itaalias käinud. Rolleritele paistab, et ei kehti ükski reegel.
Peale poolteist tundi sõitu teeme peatuse Parmas, kus buss saab endale teise reisija lisaks. Hurraaa! Veidi veel ja Bologna paistab.
Bologna linnana on päris kena, aga ega keskuse osa just ülisuur ei ole. Vanalinna kammib mõne tunniga läbi. Tegemist on ülikoolilinnaga ning see andis palju ka õhustiku osas tunda.
Mis mulle Bologna juures väga meedis, oli see, et enamikel keskuses olevatel majadel oli esimesel korrusel sammasteallee. Vihmase päeva puhul ilmselt oleks võinud keskuse ühest otsast teise kõndida nii, et ei oleks märjaks saanud. Päikselise päeva puhul loomulikult väga nukker jälle, et päikest ei näe, aga see andis linnale huvitava aura.
Kaardilt tundus, et hostelist bussijaama minemine on lihtne ning erinevalt minevikus kogetud ekslemistest osutub see sel korral ka tõeks. Bussijaamas joon seda kohutavat lurri, mida itaallased cafe americanoks nimetavad, sest tavalise hea kohvi leidmise võimalus on null. Vähemalt mingi efekt on joogil olemas.
Buss saabub ning ronin peale. Bussijuhte on kaks ja reisijaid peale minu null. 213 kilomeetrit, kaks juhti ning üks reisija 9 eurose piletiga. Ei ole väga kasulik vist. Üks bussijuht tõmbab pool teed paksu sigarit, mille "lõhn" levib vaikselt üle bussi. Lisaks avastan kaks tõsiasja. Kõik itaallased on rallisõitjad. Tänavad on kitsad ja kihutatakse nii kuidas võimalik. Möödasõidud on napikad ja pikivahest ei ole keegi kuulnud. Lisaks liikluses olevad rollerid. Kui meil siin mõned autojuhid karjuvad jalgrattutite kohta, siis ilmselgeltei ole nad kunagi itaalias käinud. Rolleritele paistab, et ei kehti ükski reegel.
Peale poolteist tundi sõitu teeme peatuse Parmas, kus buss saab endale teise reisija lisaks. Hurraaa! Veidi veel ja Bologna paistab.
Bologna linnana on päris kena, aga ega keskuse osa just ülisuur ei ole. Vanalinna kammib mõne tunniga läbi. Tegemist on ülikoolilinnaga ning see andis palju ka õhustiku osas tunda.
Mis mulle Bologna juures väga meedis, oli see, et enamikel keskuses olevatel majadel oli esimesel korrusel sammasteallee. Vihmase päeva puhul ilmselt oleks võinud keskuse ühest otsast teise kõndida nii, et ei oleks märjaks saanud. Päikselise päeva puhul loomulikult väga nukker jälle, et päikest ei näe, aga see andis linnale huvitava aura.
Natuke pilte ka linna suurimatest turismimagnetitest. Tegemist siis peaväljaku, seda ümbritsevate majade ja paari muu ehitisega.
Esmaspäeval leidsin raamatupoe, kust oli raske lahkuda. Tegemist ei olnud üldse meeletult suure poega, kuid kuidagi mahtus sinna rohkem erinevat kirjandust kui ükski meie pood pakub. Lisaks filmivalik. Mis mulle eriti meeldis olid ajalehest välja lõigatud artiklid ja arvustused. Jättis nii sooja mulje. Eestis ei julgeks keegi ajalehest välja lõigatut poodi kleepida.
Ja lõpetuseks natuke tänavafotograafiat ka. Ausalt öeldes vastikult ere päike paistis ja nii mõnigi pilt kannatab selle käes. Kahjuks ma nii hästi ei oska sättida parameetreid ning ka hiljem photoshop pole just mu tugevaim külg. Eks kunagi oskan paremini.