Mõtlesin juba ammu, et peaks kirjutama veidi ühest hästi fotogeenilisest linnust - sarvikpütist. Tegemist on toredates toonides veelinnuga, keda väiksematel veekogudel vahel kohata võib.
Must pea, oranžid tutid kulmudeks, mille üle Brežnevgi kade oleks olnud, ning punased silmad. Mida rohkemat tahta.
Mõned aastad tagasi avastasin, et mu kodust umbes kilomeetri kaugusel asuval järvel armastavad paar sarvikpütipaari pesitseda ja vahel viib tee ikka sinna, et mõni pilt teha.
Kuigi piltidel paistab lind väike, siis on tegemist mõnevõrra suurema linnuga, kellest päris kogukas osa jääb vee alla. Maa peal on tegu kohamaka linnuga ning õhku suudab ta ainult veest tõusta ning seda ei tee ta üldse mitte hea meelega. Seetõttu on tegemist linnuga, kes väga lähedale lasta ei taha ning kui lähed pildistama, siis ta enamasti ujub vaikselt eemale. Õige kah muidugi.
Samas teeb see pildistamise mõnevõrra raskemaks. Hea ja kalli zoom objektiiviga saaks päris lihtsasti teha väga kenasid portreesid, aga minu Canoni 70-300 mm 4.5-5.6 objektiiv ilma lisade, stabilisaatori ja USMita väga seda ei luba. Tuleb olla kannatlik ja oma võimalust oodata.
Igal juhul olen saanud nii mõnegi toreda pildi heade värvilahendustega sarvikpüttidest. Need pildid siis postituse lõpupoole. Neli esimest pilti sai tehtud aga eile. Sarvik oli jahiretkel ehk tegi sukeldumisi ning üritasin õiget sukeldushetke tabada, aga nii kiire ja osav on see tegelane, et lihtsalt väga head pilti väga ei tule. Suurem ja parem zoom oleks jällegi vajalik. Igal juhul see ülesanne nurjus, aga pärast pilte vaadates taipasin, et nende hulgas on midagi väga lahedat.
Nimelt oli vesi parajalt sogane ning välja tulid pea impressionistlikud maalid. Veidi Monet, veidi Renoir'i. Vesi oleks võinud olla isegi veidi udusem, aga see on tehnika, mida oskan praegu küll vaid ilma liikuva objektita (sarvik) teha. Aga pildid meeldivad mulle väga. Kindlasti oskajamate jaoks pole see midagi väga erilist, aga ma ei ole ju professionaal ka. Neli esimest pilti siis sellest seeriast ning edasi mõned teised pildid sarvikust.
Must pea, oranžid tutid kulmudeks, mille üle Brežnevgi kade oleks olnud, ning punased silmad. Mida rohkemat tahta.
Mõned aastad tagasi avastasin, et mu kodust umbes kilomeetri kaugusel asuval järvel armastavad paar sarvikpütipaari pesitseda ja vahel viib tee ikka sinna, et mõni pilt teha.
Kuigi piltidel paistab lind väike, siis on tegemist mõnevõrra suurema linnuga, kellest päris kogukas osa jääb vee alla. Maa peal on tegu kohamaka linnuga ning õhku suudab ta ainult veest tõusta ning seda ei tee ta üldse mitte hea meelega. Seetõttu on tegemist linnuga, kes väga lähedale lasta ei taha ning kui lähed pildistama, siis ta enamasti ujub vaikselt eemale. Õige kah muidugi.
Samas teeb see pildistamise mõnevõrra raskemaks. Hea ja kalli zoom objektiiviga saaks päris lihtsasti teha väga kenasid portreesid, aga minu Canoni 70-300 mm 4.5-5.6 objektiiv ilma lisade, stabilisaatori ja USMita väga seda ei luba. Tuleb olla kannatlik ja oma võimalust oodata.
Igal juhul olen saanud nii mõnegi toreda pildi heade värvilahendustega sarvikpüttidest. Need pildid siis postituse lõpupoole. Neli esimest pilti sai tehtud aga eile. Sarvik oli jahiretkel ehk tegi sukeldumisi ning üritasin õiget sukeldushetke tabada, aga nii kiire ja osav on see tegelane, et lihtsalt väga head pilti väga ei tule. Suurem ja parem zoom oleks jällegi vajalik. Igal juhul see ülesanne nurjus, aga pärast pilte vaadates taipasin, et nende hulgas on midagi väga lahedat.
Nimelt oli vesi parajalt sogane ning välja tulid pea impressionistlikud maalid. Veidi Monet, veidi Renoir'i. Vesi oleks võinud olla isegi veidi udusem, aga see on tehnika, mida oskan praegu küll vaid ilma liikuva objektita (sarvik) teha. Aga pildid meeldivad mulle väga. Kindlasti oskajamate jaoks pole see midagi väga erilist, aga ma ei ole ju professionaal ka. Neli esimest pilti siis sellest seeriast ning edasi mõned teised pildid sarvikust.