Umbes viis aastat tagasi käisin Amsterdamis ning enne reisi tabasin ennast mõttelt, et ma ei mäleta reisist pea midagi. Mitte sellepärast, et ma oleks olnud sellises konditsioonis terve reisi, et ei mäleta, mis antud linna puhul oleks ülimalt võimalik, vaid Amsterdamis on vähe mäletamisväärset. Linna nö. turistide tõmbenumbrid on kunstlikult genereeritud ja ei ole päris vaatamisväärsused.
Reis algas tegelikult lennuga Saksamaa ja Hollandi piiril oleva väikelinna Weeze lennujaama, kust tee edasi läbi Kleve ja Nijmegeni Amsterdami.
Reis algas tegelikult lennuga Saksamaa ja Hollandi piiril oleva väikelinna Weeze lennujaama, kust tee edasi läbi Kleve ja Nijmegeni Amsterdami.
Amsterdamis kohe hostelisse, asjad nurka ootama ning kella üheteist ajal hommikul olin juba kaamera kaenlas linnas patseerimas. Amsterdam ei olnud mitte paremaks muutunud. Minu vaatepunktist on see linn päris igav ning osaliselt vale, kui nii võib öelda. Peaks olema maailma kõige ühe vabama ja tolerantsema linnaga, kuid ta ei ole seda teps mitte. Kui olin Pariisis, siis iga nurga peal võis kohata kedagi kes kandis oma riigi rõivaid ning julges näidata oma juuri. Metrooga sõites märkasin ühes maapealses peatuses mingi Aafrika riigi rahvarõivaid. Väga kirev ja värviline oli linnapilt. Amsterdamis on selline tunne, et seal on põhjamaade sügis tulnud. Kõik kannavad halle ja pigem tumedaid, kui muid toone.
Märkasin ka seda, et linnas ei ole mustlasi. Nad on pea kõikides linnades maailmas, kuid Amsterdamis nad puuduvad. See annab märku, et fassaadi taga on väga suured politseijõud ning suur kontroll. Ma ei saa öelda, et ma mustlasi tänaval taga igatseks, turvalisus ei ole halb, aga natuke jääb painama küsimus, et kas selle nimel ei ole ka kärbitud teiste inimeste tiibu.
Amsterdamil ei ole palju. On coffeeshopid ja on punaste laternate tänavad. Kohalikel paistab olevad coffeeshoppidest suht suva ning vaid turistid vaatavad neid imelikult. Ma kujutan ette, et mõnest araabiamaast tulnud turist vaatab baari, kus müüakse alkoholi ka sama pilguga. Punaste laternate tänavad on lihtsalt kohutavad ja see on nii vale, kui veel vähegi olla saab. Varjatud inimkaubandus ning naervad jaapani ja ameerika turistid nende peale näpuga näitamas. Tajud, et miski on maailmas ikka kohutavalt valesti.
Kolmas asi, mis Amsterdamis silma jäi olid jalgrattateed. Jalgrattad on põhilisteks liikumisvahenditeks linnas ning rattateid on rohkem, kui autoteid. Tore ja mõnus, kuid samas selle eripära kaob väga kiiresti ära. Ei ole seda tunnet, et tegemist on millegi erilisega.
Märkasin ka seda, et linnas ei ole mustlasi. Nad on pea kõikides linnades maailmas, kuid Amsterdamis nad puuduvad. See annab märku, et fassaadi taga on väga suured politseijõud ning suur kontroll. Ma ei saa öelda, et ma mustlasi tänaval taga igatseks, turvalisus ei ole halb, aga natuke jääb painama küsimus, et kas selle nimel ei ole ka kärbitud teiste inimeste tiibu.
Amsterdamil ei ole palju. On coffeeshopid ja on punaste laternate tänavad. Kohalikel paistab olevad coffeeshoppidest suht suva ning vaid turistid vaatavad neid imelikult. Ma kujutan ette, et mõnest araabiamaast tulnud turist vaatab baari, kus müüakse alkoholi ka sama pilguga. Punaste laternate tänavad on lihtsalt kohutavad ja see on nii vale, kui veel vähegi olla saab. Varjatud inimkaubandus ning naervad jaapani ja ameerika turistid nende peale näpuga näitamas. Tajud, et miski on maailmas ikka kohutavalt valesti.
Kolmas asi, mis Amsterdamis silma jäi olid jalgrattateed. Jalgrattad on põhilisteks liikumisvahenditeks linnas ning rattateid on rohkem, kui autoteid. Tore ja mõnus, kuid samas selle eripära kaob väga kiiresti ära. Ei ole seda tunnet, et tegemist on millegi erilisega.
See ei tähenda, et ma toredaid pilte ei oleks saanud. Mõne ikka sain ning rohkem, kui ma siin näitan. Lihtsalt neid ole nii palju ja enamik on sellised, mida ma saan ka Tallinnas. Puudub iseäralisus.
Päev Amsterdamis möödus trassil Oosterpark - Albert Cuyp Market - Museumplein - Vondelpark ning edasi linna keskus.
Oosterpark jäi hostelist vaid mõnesaja meetri kaugusele ja sinna viisid sammud esimesena. Kahjuks oli park suuremas osas remondis ning peale ühe poseeriva haigru, ei olnud seal palju vaadata.
Esimest korda Amsterdamis olles käisin ka Albert Cuyp Marketil, aga ei mäletanud küll, et tegemist oleks olnud nii igava ja kasuu turuga. Ei olnud mitte tavaline kirbuturg, vaid müüdi võltsbrandide pahna ning natuke toidukraami. Võib-olla viis minutit veetsin seal ja tulin tulema.
Vondelpark oli tore suur park. Rahvast oli päris palju. Pilte tegin päris suurel hulgal, kuigi enamasti lindudest pargis. Enamik turiste vaatas parte ning mõni toitis neid ka (ärge palun tehke seda eksole), aga mina käisin pigem pea kuklas ringi ja otsisin puude latvades elutsevaid linde, kes ei tahtnud üldse pildile jääda. Lõpuks paar pilti siiski sain, aga midagi erilist nad ei ole.
Päev Amsterdamis möödus trassil Oosterpark - Albert Cuyp Market - Museumplein - Vondelpark ning edasi linna keskus.
Oosterpark jäi hostelist vaid mõnesaja meetri kaugusele ja sinna viisid sammud esimesena. Kahjuks oli park suuremas osas remondis ning peale ühe poseeriva haigru, ei olnud seal palju vaadata.
Esimest korda Amsterdamis olles käisin ka Albert Cuyp Marketil, aga ei mäletanud küll, et tegemist oleks olnud nii igava ja kasuu turuga. Ei olnud mitte tavaline kirbuturg, vaid müüdi võltsbrandide pahna ning natuke toidukraami. Võib-olla viis minutit veetsin seal ja tulin tulema.
Vondelpark oli tore suur park. Rahvast oli päris palju. Pilte tegin päris suurel hulgal, kuigi enamasti lindudest pargis. Enamik turiste vaatas parte ning mõni toitis neid ka (ärge palun tehke seda eksole), aga mina käisin pigem pea kuklas ringi ja otsisin puude latvades elutsevaid linde, kes ei tahtnud üldse pildile jääda. Lõpuks paar pilti siiski sain, aga midagi erilist nad ei ole.
Mul on tunne, et keegi jälitab mind
Võib-olla veetsin ma Vondelparkis liiga palju aega ja liiga vähe mujal liikudes. Kesklinn oli suhteliselt igav ning oleksin pidanud sealt natuke eemale minema. Electric Ladyland ja Jordaani nimeline piirkond jäid seekord külastamata, aga suure tõenäosusega satun siia tulevikus ikka tagasi ning siis on vähemalt veel mõni koht, mida avastada. Mõned pildid ka veel Amsterdamist:
Erinevalt Amsterdamist on Utrechtis alles eripära. Suhteliselt väike, kuid hästi säilinud kitsaste tänavatega vanalinn. Turiste ei ole väga palju ning inimesed elavad omatavapärast elu ilma igasuguste leiutatud vaatamisväärsusteta.
Ka Utrecht on täis kanaleid ning vanalinna osas on kanalite ääred täidetud toredate väikeste kohvikutega, kus võib vee ääres erinevate riikide toite nautida. Oma osa ootavad ka kanalis elutsevad pardid ning teised veelinnud ning musta-valgekirjud kiisud, kes on kohvikute osaks ilmselt näriliste eemale peletamiseks. Kui pimedaks läheb, siis kaunistavad linna laternad ning kanalisildade all vahetuvad eri toonides tuled, mis annavad omapära ja mõnusat tunnetust. Selline Pariisi ladina kvartali tunne on, kuid vähema rahva ning toredate kanalitega.
Turistipoed peaaegu puuduvad ning söögikohad on pigem väikesed ja hubased, kui turistilõksud, kus söök otsekui lindilt jookseb. Kunstipoed vahelduvad raamatupoodide, käsitööpoodide, galeriide ja muuseumitega. Isegi söögikohtadel on veidi intelligentsemad nimetused – Lebowski, Hemingway, Rembrandt jne. Meenutab ehk veidi Pärnut, kui peaks mõnda tuttavat linna mainima.
Linna suurimaks vaatamisväärsuseks on Dom Tower. Võimas kirikutorn, mis üle vanalinna paistab ning mille järgi alati võib orienteeruda.
Laupäeva hommikul linnas jalutades leidsin üles ka kohaliku kirbuturu, kus inimesed laupäeviti oma asju müüvad. Varandust ja midagi eriskummalist leida ma sealt ei suutnud. Fotograafiakraami ei olnud, aga üritan iga reisi sisse ühe kirbuturu mahutada ning midagi ka osta. Filmiriiul seekord ei täienenud, aga kuus eurot sain kulutatud küll. Raamaturiiulile jõudsid Carlos Ruiz Zafoni „The Angel's Game“ ja „The Prisoner of Heaven“. Mõlemad olid väikses formaadis varem küll olemas, aga müüja küsis euro tükist ja ma lihtsalt ei pidanud vastu. Nüüd on mõlemad raamatud väikses formaadis üle ja kui kellelgi on soovi, siis hea meelega kingin ära. Ülejäänud neli eurot maksin Elvis Costello and The Atrractionsi "Get Ready" plaadi eest. Tore lisandus muusikakogusse.
Ka Utrecht on täis kanaleid ning vanalinna osas on kanalite ääred täidetud toredate väikeste kohvikutega, kus võib vee ääres erinevate riikide toite nautida. Oma osa ootavad ka kanalis elutsevad pardid ning teised veelinnud ning musta-valgekirjud kiisud, kes on kohvikute osaks ilmselt näriliste eemale peletamiseks. Kui pimedaks läheb, siis kaunistavad linna laternad ning kanalisildade all vahetuvad eri toonides tuled, mis annavad omapära ja mõnusat tunnetust. Selline Pariisi ladina kvartali tunne on, kuid vähema rahva ning toredate kanalitega.
Turistipoed peaaegu puuduvad ning söögikohad on pigem väikesed ja hubased, kui turistilõksud, kus söök otsekui lindilt jookseb. Kunstipoed vahelduvad raamatupoodide, käsitööpoodide, galeriide ja muuseumitega. Isegi söögikohtadel on veidi intelligentsemad nimetused – Lebowski, Hemingway, Rembrandt jne. Meenutab ehk veidi Pärnut, kui peaks mõnda tuttavat linna mainima.
Linna suurimaks vaatamisväärsuseks on Dom Tower. Võimas kirikutorn, mis üle vanalinna paistab ning mille järgi alati võib orienteeruda.
Laupäeva hommikul linnas jalutades leidsin üles ka kohaliku kirbuturu, kus inimesed laupäeviti oma asju müüvad. Varandust ja midagi eriskummalist leida ma sealt ei suutnud. Fotograafiakraami ei olnud, aga üritan iga reisi sisse ühe kirbuturu mahutada ning midagi ka osta. Filmiriiul seekord ei täienenud, aga kuus eurot sain kulutatud küll. Raamaturiiulile jõudsid Carlos Ruiz Zafoni „The Angel's Game“ ja „The Prisoner of Heaven“. Mõlemad olid väikses formaadis varem küll olemas, aga müüja küsis euro tükist ja ma lihtsalt ei pidanud vastu. Nüüd on mõlemad raamatud väikses formaadis üle ja kui kellelgi on soovi, siis hea meelega kingin ära. Ülejäänud neli eurot maksin Elvis Costello and The Atrractionsi "Get Ready" plaadi eest. Tore lisandus muusikakogusse.
Väike galerii ka Utrechtis tehtud piltidest. Mõned pildid on linnast, mõned olukordadest, mida tänaval nägin.
Pildi vasakus ääres olevad tuvid: "Ootame rahulikult. Kui ta ära läheb, siis on kogu saiapuru meie oma."
Ühel hetkel sattusin ma sellise pildi otsa. Pink, millel on tekst: "Together we build a brighter future. We achieve breakthrough by inspiring and connecting people." Samas näitab maailma praegust seisu see, et antud pink on seina külge aheldatud, et keegi seda minema ei viiks. Väga sümbolistlik.
Ah jaa. Selline hetk oli ka, et sattusin peale ühele kanali kaldal ennast peoks korda sättivale pardile. Ma loodan, et ma ta privaatsust väga ei rikkunud temast väikese galerii tegemisega, aga ta oli nii sõbralik poseerima ning toredad pildid tulid välja.
Ah jaa. Selline hetk oli ka, et sattusin peale ühele kanali kaldal ennast peoks korda sättivale pardile. Ma loodan, et ma ta privaatsust väga ei rikkunud temast väikese galerii tegemisega, aga ta oli nii sõbralik poseerima ning toredad pildid tulid välja.
That's all folks! Otsustasin, et kõike pilte ei pane üles, vaid väikese valiku nendest mis tegin ja kui keegi kunagi teisi näha tahab, siis tuleb eraldi küsida.