Kaamerast
Kaamera, millega ma pilte teen, on Canon 5d Mark I. Tegemist on 10 aastat vana kaameraga, kuid ta oli siis väga armastatud kaamera ning ei ole just palju põhjuseid, miks ta ei peaks olema ka praegu. Tegemist on 12,8 millioni megapiksliga full-frame kaamera, mida võib pidada oma aja pool-professionaalseks kaameraks. Kui ta välja tuli, siis ta hind oli piisavalt odav, et need, kes kõige-kõige kallimat kaamerat ei jõudnud osta, said osta selle ja pidid kahe aasta asemel vaid ühe aasta kiirmakarone sööma.
Praeguse aja kaamerad enamasti seda ei ole. Nende sensor on tehtud väiksemaks, sest neid on odavam ja lihtsam toota. Kui korra juba full-frame pilti oled näinud ja võrdled väiksema sensori pildiga, siis on väga raske soovida endale midagi muud peale täisformaadis kaamera. Siinkohal väike võrdlus sellest, millise pildi saad full-frame ja APS-C kaameratest.
Kui ostad kaamerat, siis sõltub kõik eelarvest. Enamikel ei ole piiramatu eelarve ja nii tuleb vaadata, mis eelarvesse mahub. Minu eelarve ütles, et ma ei saa osta uut full-frame kaamerat ja uued mõistliku hinnaga digikaamerad ei tundunud üldse ahvatlevad. Küll tuli võimaluseks osta kasutatud kaamera. Kuna Canon 5D on piisavalt vana ja sellest on olemas uuemad versioonid Mark II ja III ja kohe on ka IV (5Ds) tulemas, siis selle hind on isegi, et alla poes müüdavate kaamerate.
Mis vahe on sellel kaameral ja praegustel? Alustame sellest, et megapikslite arv on kõvasti suurem ja saab ka neid eelnevalt mainitud sajameetriseid reklaame teha. Nii mõnedki muud tehnilised näitajad on ikkagi paremad (ISO) ja muidugi igasugused muud tehnilised võimalused – filmimine, USB, Bluetooth, FB, jne. Pooled asjad on sellised, et teevad pildistamist mugavamaks, aga samas ei ole pildistamise enda aspektist vajalikud. Kui areneda ei ole enam, siis tuleb ju leiutada muud võimalused, millega tooteid müüa.
Kaamerad ise on toredad, aga ilma objektiivideta nad eriti midagi ei tee ning tipptasemel objektiivid on väga kallid. Objektiive võib jaotada kaheks oma hinnaklassilt. On olemas mootoriga/stabilisaatoriga objektiivid ja on olemas ilma stabilisaatoriga objektiivid. Pole väga raske arvata, mida stabilisaatoriga objektiivid teevad ja seda, et nad on kallimad. Näiteks on mul Canon EF 75-300 F4-5.6 objektiiv, mille hind on nii 50 eurot. Selle parim versioon on nii 2500 eurot ning ei, ma ei eksinud ühe nulliga. Kui oled professionaalne fotograaf, siis on sul see kallim versioon. Kui ei ole, siis saad ka selle 100 eurosega hakkama ja nii on umbes kõikide objektiividega. Tuleb rohkem vaeva näha ja vahel jääb tõesti mõni pilt saamata, mida kallim objektiiv lubaks teha.
Nii mõnedki vanad vene fotokate objektiivid on väga head objektiivid praeguse aja kaameratele. Kaameratel on küll erinevad objektiivide „keermed“, aga müüakse 5-15 euroseid vahejuppe, mis aitavad uue kaameraga neid siduda. Näiteks on Canon 5D kaameral EF kinnitus ning selleks, et sellega siduda NSLVi aegne Helios-44 (58/2) objektiivi, on mul vaja lihtsalt EF -> M42 üleminekut. Kui tavaline selline Canoni 50/2 objektiiv maksab 100-150 eurot, siis antud objektiivi väärtus on nii 15 eurot ja üleminek 5 lisaks. Seega ei pea olema objektiivide hankimine kallis lõbu.
Ise kasutan praegu seda Canon EF 75-300 mm f/4-5.6 objektiivi looduses pildistamiseks, Canon EF 28-80 mm f/3.5-5.6 objektiivi tänavafotograafia jaoks ning Helios-40 85 mm f/1,5 portreede jaoks. Puudu on MACRO ja WIDE ANGLE objektiivid. Objektiive, mida enamike asjade tegemiseks vaja läheb, ongi neli ja nad ei pea olema kallid, kuigi mitte ükski wide angle objektiiv ei ole otseselt just odav.
Küll on mõned lisatarvikud, mida peaks fotograaf endale hankima. Esiteks kindlasti kolmjalg (tripod), mis aitab väga palju, kui objektiividel ei ole stabilisaatorit ning välk võiks ka olla. Nende puhul ma soovitaks Hiina koopiaid originaalidest, sest neil on väga kõva hinnavahe ja mõnel puhul võivad koopiad isegi paremad olla originaalist. Tuleb lihtsalt veidi eeltööd teha ja otsida infot nende kohta, et kas on tegu korraliku tootega või odava ja kasutut.
Mis puutub pildistamise tehnilisse poolde, siis selles osas olen ikka päris algaja. See, et palju pilte olen teinud, ei tähenda seda, et oskan ja tunnen, kuidas kõiki muutujaid kaameras õigesti manuaalselt määrata. Eriti, mis puudutab ISOt ja white balance't. See on ka nüüd asi, mille poole järgmine aasta püüelda.
Ilmselt on see minu jaoks veidi üle loodusfotograafia. Mulle meeldib tabada momente, kus inimesed on oma eheduses ja mingi hetk jäädvustub igaveseks pildi kujule. Emotsioonid, näoilmed, linnapilt jne. panevad mu fantaasia tööl. Ütleme nii, et tänavafotograafia juures ei ole võimalik panna kaamerat kolmjalale ja siis, kui kõik valmis, teha pilti, mis oli mõni minut tagasi su silmade ees. Looduse puhul on see rohkem võimalik ja seega on tänavafotograafia veidi unikaalsem, kui loodusfotograafia, kuigi tollel on jälle omad võlud ja eelised.
Sel aastal sai korralikult ringi käidud ja tehtud väga suur kogus pilte. Kõige uhkem olen ma piltide üle, mis ma tegin Pariisis. Ma ei tea, kas kunagi tulevikus vaatan neid pilte sama uhkelt või näen, kui algajalik on mu silm olnud, aga momendil olen rõõmus ja eks see olegi iga asjaga tegelemise juures kõige tähtsam.
Mis jäi sel aastal tegemata, oli Tallinna vanalinnas soojal suvepäeval korralik pildistamine. Ei erine Tallinn mitte millegi poolest teistest linnadest ja siin saab samamoodi pildistada, kui mujal. Lepin sellega, et järgmisel aastal teen tagasi ja teen neid linnareise rohkem kui ühe.
Teine tänavafotograafiaga seotud eesmärk järgmiseks aastaks on talvine tänavafotograafia. Talvine Tallinna vanalinn on imeilus ja ma ei leia mitte mingit põhjust, miks miks seda mitte ära kasutada.
Pildid, mille üle ma kõige uhkem olen sellel aastal:
Ma elan linnas, aga ilmselt ühes parimas kohas, kui tahta pildistada loodust. Ühel pool maja on Pääsküla raba ja teisel pool Harku mets/terviserajad. Aasta jooksul olen näinud hirve, paar korda põtra, kobrast, jäneseid varsti et kümmekond korda ning lindudest, putukatest, taimedest ja looduspiltidest ei tasu rääkidagi.
Mis mul puudu on, on makroobjektiiv, aga selle kavatsen ma talve jooksul hankida ilmselt mõne vene objektiivi kujul ning süüvida sellesse, kuidas makrofotosid teha. See on kindlasti üks ülesanne, mille ma endale püstitan järgmiseks aastaks.
Mõned loodus- ja loomapildid ka, mis mulle kõige rohkem meeldivad enda tehtutest:
Alustaks vist sellest, et järgmisel aastal üritan rohkem kvaliteedile rõhuda ja vähem kvantiteedile. Ei ole vaja looduses teha kakssada pilti iga kord, vaid piisab vähesest, aga võtta asju rohkem rahulikult ja vahel ka planeerida võttenurki ja olla kannatlik, et saada parim võimalik pilt ühe võttega. Kui ma väga ei eksi, siis ma tegin sel aastal umbkaudu 50000 pilti. Jällegi, ma ei eksinud nulliga. Niiviisi jätkates kaamera ehk peab veel vaid aastakese vastu. Isegi, kui ta praegu juba otsad annaks, siis mitte mingil juhul ma ei tunneks, et raha on halvasti raisatud. Olen saanud rohkem ilusaid pilte, kui kunagi oleksid võinud loota.
Eesmärgid järgmiseks aastaks.
1. Teha talvine tänavafotograafiareis
2. Õppida makrofotograafia selgeks
3. Õppida valgusega maalima ja kasutama pikki säriaegu
4. Õppida valgustundlikus/white balance't määrama
5. Rohkem kvantiteeti ja rohkem kvaliteeti.
6. Õppida fotodega lugusid looma.
7. Õppida kombineerima pilte ühe teema alla eesmärgipäraselt.