Oligi viimane aeg esimeseks tõsiseks reisiks sel aastal. Algne plaan oli Milaano ja Bologna, aga kui avastasin, et enamik bussipileteid on 9 eurot Itaalias ning mul on üks vaba päev, siis sai valitud teekonnaks Tallinn-Milano-Bologna-Veneetsia-Milano-Tallinn. Kas on kedagi, kes ei tahaks kulutada 9 eurot selleks, et näha Veneetsiat?
Reis ei alanud just kõige mõnusamini, sest lennukis minu ees olev pere otsustas, et väike tooli seljatoe küljes olev laud on just paras koht lapse mähkmete vahetuseks. Kui kellelgi tekkis küsimus, et kas see liiga väike ei ole, siis vastus on, et on küll. Kuigi stjuuardide pilk oli hindamatu, kui nad hiljem vaatasid seda, mis oli põrandale tilkunud, ei olnud tegemist just meeldivaima kogemusega. Oleks tahtnud akna lahti teha, aga teatud tehnilistel põhjustel tundus see võimatu.
Lennukist välja, kopsud värsket õhku täis, tund aega shuttle bussi mõnusid Malpensast Milanosse ning surnuaeda! Just nimelt! Esimene sihtpunkt Milanos oli Cimitere Monumentale di Milano.
Surnuaedade osas on mul veidi vastakad tunded. Kui ma mõnes kohalikus surnuaias näen mõnda suurt ja võimsat hauda kahemeetrise marmorist seina ning reljeefidega, siis jätab see kuidagi halva mulje. Ma ei tunne väga, et nendel, kes on maetud, et neil oleks väga vahet kui ilus nende plats on ning pigem on see järeltulijate uhkeldamine. Seda rõhutab eriti ka teiste haudade tagasihoidlikus.
Samas Milanos pidi eksisteerima surnuaed, mis tagasihoidlikusega ei hiilga ning tundsin, et pean seda oma silmaga nägema. Müstiline ja ebatavaline on sõnad, mis mind tõmbavad ja see koht tundus olevat just selline, mis mulle peaks huvi pakkuma. Seega viisidki sammud esimesena just surnuaia poole, mille sissepääs nägi välja just selline.
Reis ei alanud just kõige mõnusamini, sest lennukis minu ees olev pere otsustas, et väike tooli seljatoe küljes olev laud on just paras koht lapse mähkmete vahetuseks. Kui kellelgi tekkis küsimus, et kas see liiga väike ei ole, siis vastus on, et on küll. Kuigi stjuuardide pilk oli hindamatu, kui nad hiljem vaatasid seda, mis oli põrandale tilkunud, ei olnud tegemist just meeldivaima kogemusega. Oleks tahtnud akna lahti teha, aga teatud tehnilistel põhjustel tundus see võimatu.
Lennukist välja, kopsud värsket õhku täis, tund aega shuttle bussi mõnusid Malpensast Milanosse ning surnuaeda! Just nimelt! Esimene sihtpunkt Milanos oli Cimitere Monumentale di Milano.
Surnuaedade osas on mul veidi vastakad tunded. Kui ma mõnes kohalikus surnuaias näen mõnda suurt ja võimsat hauda kahemeetrise marmorist seina ning reljeefidega, siis jätab see kuidagi halva mulje. Ma ei tunne väga, et nendel, kes on maetud, et neil oleks väga vahet kui ilus nende plats on ning pigem on see järeltulijate uhkeldamine. Seda rõhutab eriti ka teiste haudade tagasihoidlikus.
Samas Milanos pidi eksisteerima surnuaed, mis tagasihoidlikusega ei hiilga ning tundsin, et pean seda oma silmaga nägema. Müstiline ja ebatavaline on sõnad, mis mind tõmbavad ja see koht tundus olevat just selline, mis mulle peaks huvi pakkuma. Seega viisidki sammud esimesena just surnuaia poole, mille sissepääs nägi välja just selline.
Mis ma ikka öelda oskan, tegemist oli mitte ainult grandioosse surnuaiaga, vaid väga maagilise kohaga. Sellel ei olnud üldse sellist masendavat ja sünget tunnet erinevalt meie tumedates toonides surnuaedadest, vaid tegemist oli väga heleda ja inspireeriva kohaga, kus kõik hinged tunneksid ennast hästi. Selline tunne on, et kujudesse on kunstnikud pannud veidi oma hinge ja see hingestab omakorda kogu surnuaeda. Seda me ju tahamegi uskuda, et hauatagune elu on võimalik ning need, kes sinna on maetud, et nende hinged ei ole lõplikult kadunud. See surnuaed on see koht, kus võid sellesse uskuma hakata.
Kahjuks oli mul vaid tund aega, sest kohale jõudsin kella viieks ning kell kuus oli juba väravate sulgemise aeg.
Juba esimestel minutitel sain aru, et seda kohta tahan ma uuesti külastada, kui mul on aega nii tundi kolm või neli ning puhtalt selle koha nimel võin ma Milanosse tagasi tulla. Ega mul väga palju rohkemat lobiseda ei olegi. Hästi palju pilte siis vaatamiseks.
Kahjuks oli mul vaid tund aega, sest kohale jõudsin kella viieks ning kell kuus oli juba väravate sulgemise aeg.
Juba esimestel minutitel sain aru, et seda kohta tahan ma uuesti külastada, kui mul on aega nii tundi kolm või neli ning puhtalt selle koha nimel võin ma Milanosse tagasi tulla. Ega mul väga palju rohkemat lobiseda ei olegi. Hästi palju pilte siis vaatamiseks.
Nüüd ka naljakas vahejuhtum. Hakkan siis tagasi linna liikuma ning mõtlen, et istun korra pingile, joon vett, vaatan kaarti, kuidas on parim viis ööbimiskohta jõuda ning saan selle ilusasti ka tehtud, kuid kui üritan tõusta, siis leiavad mu püksid üles pingil veidi välja turritava naelapea ning pükste paremal säärel on korraga kena kümne sentimeetrine lõhik. Esimese asjana meenub kodus iseendaga peetud "diskussioon", et kas võtta kaasa kaks paari või üks paar pükse.
Kuna otsus sai tehtud kergema pagasi kasuks, siis peale kerget ohet viis tee keskusesse, et leida endale paar uusi pükse. Pool tundi või veidi rohkem aega edasi astusin välja kohalikust kaubanduskeskusest uue paari pükste ja hea tujuga.
Vahepeal oli pimedaks läinud ja veidi oli väsimus ka peale tulnud, aga veidi üritasin ka pildistada kesklinna. Ühtegi väga erilist pilti sealt ei saanud kahjuks. Mõned tavalised turistikad, kui ei pidanud just parajasti juba eelmisest Milano reisist tuttavaid käepaelade pakkujaid (loe skämmereid) minema peletama.
Viimane vahejuhtum oli Vittorio Emanuele II galeriis, kui kaks ameerika turisti vaatasid galerii lage ning üks küsis teiselt: "How old is this shit?" Mõtlesin, et lähen ütlen: "This shit is almost as old as your country!", aga samas see pole päris tõsi ja mis ma ikka ütlema hakkan.
Hostel ja reisikaaslased sai üles leitud, kõht kohalikus toidukohas täis söödud ning päev jõudiski lõpule. Esimese osa lõpp. Järgneb....
Kuna otsus sai tehtud kergema pagasi kasuks, siis peale kerget ohet viis tee keskusesse, et leida endale paar uusi pükse. Pool tundi või veidi rohkem aega edasi astusin välja kohalikust kaubanduskeskusest uue paari pükste ja hea tujuga.
Vahepeal oli pimedaks läinud ja veidi oli väsimus ka peale tulnud, aga veidi üritasin ka pildistada kesklinna. Ühtegi väga erilist pilti sealt ei saanud kahjuks. Mõned tavalised turistikad, kui ei pidanud just parajasti juba eelmisest Milano reisist tuttavaid käepaelade pakkujaid (loe skämmereid) minema peletama.
Viimane vahejuhtum oli Vittorio Emanuele II galeriis, kui kaks ameerika turisti vaatasid galerii lage ning üks küsis teiselt: "How old is this shit?" Mõtlesin, et lähen ütlen: "This shit is almost as old as your country!", aga samas see pole päris tõsi ja mis ma ikka ütlema hakkan.
Hostel ja reisikaaslased sai üles leitud, kõht kohalikus toidukohas täis söödud ning päev jõudiski lõpule. Esimese osa lõpp. Järgneb....