Võib-olla on see väike liialdus, aga sa ei näe kunagi linna tõelist palet, kui sa oled seal esimest korda. Sa vaatad tuntud vaatamisväärsusi ja kui sa just tervet nädalat linnas ei veeda, siis ilmselt sa peale nende turistilõksude muud ei näegi. Punkt üks, punkt kaks, punkt kolm ja punkt neli. Pariis ja Eiffeli torn, Rooma ja Colosseum, London ja Big Ben jne.
Ühest küljest on täiesti arusaadav, et neid kohti vaatamata jätta on ka võimatu. Kõigel on oma võlu ja inimesed ei lähe neid kohti vaatama niisama, vaid sellepärast, et nad on arhitektuuri meistriteosed. Sellised, mida enam ei tehta. Miks selliseid enam ei tehta? Kardan, et puhtalt praktilisuse tõttu on see nii. Neid on tore vaadata kindlasti, aga alati ei pea jäädvustama ennast pildile koos nende kohtadega stiilis "Vova bõl sdes."
Igal juhul minu esimene Londonis käik paar aastat tagasi oli just selline turistilõksude külastamine. Pool päeva loodusloomuuseumis, pool päeva Briti muuseumis jne. Seekordse külastuse puhul oli mul vaid üks asi teada: ma ei pea neid kohti tingimata uuesti külastama ja võin liikuda täpselt nii nagu soovin.
Ööbimiskoha hankisin endale Hyde Parki ja muuseumite kõrvale ja peab ütlema, et väga normaalne koht oli. Hea oli liikuda keskusesse ja mujalegi. Pargi või isegi parkide asumine vahetusläheduses on muidugi seotud alati riskiga, et ma veedan seal rohkem aega kui mujal ja esimese päevaga oli ka umbes nii, et avastasin ühel hetkel, et kolm tundi on juba pargis veedetud ja vaid linde ja loomi pildistatud, aga mis parata. Sain ilusaid ja toredaid pilte ka ju.
Ühest küljest on täiesti arusaadav, et neid kohti vaatamata jätta on ka võimatu. Kõigel on oma võlu ja inimesed ei lähe neid kohti vaatama niisama, vaid sellepärast, et nad on arhitektuuri meistriteosed. Sellised, mida enam ei tehta. Miks selliseid enam ei tehta? Kardan, et puhtalt praktilisuse tõttu on see nii. Neid on tore vaadata kindlasti, aga alati ei pea jäädvustama ennast pildile koos nende kohtadega stiilis "Vova bõl sdes."
Igal juhul minu esimene Londonis käik paar aastat tagasi oli just selline turistilõksude külastamine. Pool päeva loodusloomuuseumis, pool päeva Briti muuseumis jne. Seekordse külastuse puhul oli mul vaid üks asi teada: ma ei pea neid kohti tingimata uuesti külastama ja võin liikuda täpselt nii nagu soovin.
Ööbimiskoha hankisin endale Hyde Parki ja muuseumite kõrvale ja peab ütlema, et väga normaalne koht oli. Hea oli liikuda keskusesse ja mujalegi. Pargi või isegi parkide asumine vahetusläheduses on muidugi seotud alati riskiga, et ma veedan seal rohkem aega kui mujal ja esimese päevaga oli ka umbes nii, et avastasin ühel hetkel, et kolm tundi on juba pargis veedetud ja vaid linde ja loomi pildistatud, aga mis parata. Sain ilusaid ja toredaid pilte ka ju.
Ma ei tea miks ja kuidas, aga ma ei ole sel aastal veel Eestis oravaid kohanud ja arvan, et ma olen looduses ja Nõmmel veetnud ikka suure osa ajast. Lihtsalt nii on läinud. Londoni parkides oravatest puudust ei tule õnneks ja nad on ka julged ja ei karda lähedale tulla ja uudistada. St.Jamesi pargis olles korra seisatasin, tegin 360 kraadise ringi ja suutsin loendada üle kümne orava. Vot selline koht.
Kõndisin väljaspool Hyde Parki ja järsku kuulsin mingisugust sagimist põõsastes. Võtsin tasakesi kaamera, et vaadata, kas saan pildile selle, kes seda põhjustab nii, et ära ei hirmuta, aga oravapoiss tuli ise ligi ja oli nõus kenasti kaamerale poseerima. Kaks pilti ka nende piltide hulgast, mis tegin.
Kõndisin väljaspool Hyde Parki ja järsku kuulsin mingisugust sagimist põõsastes. Võtsin tasakesi kaamera, et vaadata, kas saan pildile selle, kes seda põhjustab nii, et ära ei hirmuta, aga oravapoiss tuli ise ligi ja oli nõus kenasti kaamerale poseerima. Kaks pilti ka nende piltide hulgast, mis tegin.
Vahel tuleb looma- ja linnuriigis esile ka vaidlusi ja just selline leidis Hyde Parkis aset ka kormorani ja luige vahel. Kahjuks on mu oskused mõlema keele osas veidi puudulikud ja vestluse tagamaad jäid kahjuks natuke arusaamatuks. Vaidluse alustajaks oli kormoran igal juhul.
Ei olnudki varem musta luike näinud. Laulu olen kuulnud ja filmi olen ka näinud, aga oma silmaga lindu näinud ei olnud. St.Jamesi park andis selles osas kogemuse juurde.
Inimesed toidavad parkides linde ja loomi ning tihti toiduga, mida ei peaks pakkuma ehk ärge palun andke partidele saia, eks! Antud piltidel on ronk tundmatu toiduga ning orav uudistamas, ega kilepakendi sisse ei ole miskit jäänud. Kahjuks ei hiilga kumbki pilt suurepärase kvaliteediga, aga loomade ja inimeste maailma kokkupõrke näideteks otsustasin ikka üles panna.
Sellega, et mitte ainult pardid, vaid ka haned (ja luiged) võivad olla julged, puutusin aasta alguse poole esimest korda kokku Amsterdamis, aga Hyde Parkis ei tee haned vähimatki välja, kui sa neist meetri kauguselt mööda lähed. Kui peatud ja hakkad kaameraga pilti tegema ning fokusseerima, siis võivad nad sulle pilgu heita. Neid oli palju ja erinevates liikides.
Mulle meeldib pildistada, kui linnud on tegevuses, mitte ei ole lihtsalt niisama ning vesi on element, mis annab alati suurepäraseid pilte. Paar pilti siis hommikust pesu tegevast hanest ning paar pilti luigest. Mul on nii kahju, et pilt luigest ei ole täielikult fookuses. Kaamera oli automaatika peal ja kiirus vale. Vesi on hästi peale jäänud, aga luik mitte. Omamoodi võlu siiski pildil on.
Ainult mina võin vist minna suurlinna ja pildistada rohkem loodust, kui muud, aga järelikult on siis nii vaja. Jätan nüüd selle teema rahule, pilte on kümme korda rohkem veel, aga tunnen, et tahan tagasi pöörduda linna juurde, sest ükski eelnevatest piltidest ei anna mingisugustki märki, et tegu oleks Londoniga.
Mis puutub tänava fotograafiasse, siis London valmistas väikese pettumuse. Suurlinn küll, kuid raske oli tabada eripärasid. Oxford Streetil kõndides korraks tekkis selline tunne, et õige koht ja nüüd siis suudan tabada, aga see tunne kadus sama kiiresti, kui tuli. Võib-olla ei olnud asi linnas, vaid minus eneses. Väike väsimus juba aastast ning aasta kohta olen saanud lubamatult palju pilte, millega ma ise rahule olen jäänud.
Väikene kogus siis tänaval tehtud piltidest, mis mulle meeldisid.
Mis puutub tänava fotograafiasse, siis London valmistas väikese pettumuse. Suurlinn küll, kuid raske oli tabada eripärasid. Oxford Streetil kõndides korraks tekkis selline tunne, et õige koht ja nüüd siis suudan tabada, aga see tunne kadus sama kiiresti, kui tuli. Võib-olla ei olnud asi linnas, vaid minus eneses. Väike väsimus juba aastast ning aasta kohta olen saanud lubamatult palju pilte, millega ma ise rahule olen jäänud.
Väikene kogus siis tänaval tehtud piltidest, mis mulle meeldisid.
Mulle meeldib pildistada inimesi, kes pildistavad midagi. Mõni pildistab hooneid, mõni iseennast kohutava asjandusega, mis on kiiresti saanud isegi eestikeelse nimetuse ENDLIKEPP. On see hea või halb peegeldus praegusest maailmast, aga just nii ta on. Ma olen küll veendunud, et tegemist on pahaloomulise kasvajaga, mis teeb maailma vaesemaks/kehvemaks (halvemaks ei tee otseselt), aga samas meeldib mulle ikkagi pildistada neid, kes neid kasutavad.
Kes mida pildistab? Kas ta tahab ise pildile jääda või mitte? Kui tahab, siis millist poosi tahab ta teha, millist muljet jätta jne. See kõik ütleb palju inimese kohta ja näitab inimeste omadusi. Kes on edev, kes on uhke, kes üritab olla võimalikult korralik. Kunagi ehk panen kõik pildid kokku antud teemal.
Kes mida pildistab? Kas ta tahab ise pildile jääda või mitte? Kui tahab, siis millist poosi tahab ta teha, millist muljet jätta jne. See kõik ütleb palju inimese kohta ja näitab inimeste omadusi. Kes on edev, kes on uhke, kes üritab olla võimalikult korralik. Kunagi ehk panen kõik pildid kokku antud teemal.
Üks mu lemmikteema on ühistranspordis olevad inimesed. Metroo üldse on suurepärane koht inimesi jäädvustada. Palju väga erinevaid inimesi ja sõidu ajal kipuvad inimesed langema otsekui transsi. Kaovad ära oma mõtetesse ning tihti ka tulevad sealt näoilmed, mida mujal ei tehta.
Võtke või see alumine pilt. Pildil kümmekond inimest. Paremas ääres seisev blond naine mustas jakis, valge ja musta mustriga seelik ning vastassuunas vaatav istuv brünett naine musta ja valge mustriga pluusiga naine moodustavad omamoodi vastandused. Pea neoonrohelised torud omamoodi aitavad kaasa sügavuse ja piiride loomisel ning metroovaguni seinad annavad pildile raami. Sa võid vaadata igat pildil olevat inimest eraldi ja mõelda välja väikese loo näo taha. Kes ta on, kust ta tuleb, miks ta seal on/kuhu ta läheb.
Võtke või see alumine pilt. Pildil kümmekond inimest. Paremas ääres seisev blond naine mustas jakis, valge ja musta mustriga seelik ning vastassuunas vaatav istuv brünett naine musta ja valge mustriga pluusiga naine moodustavad omamoodi vastandused. Pea neoonrohelised torud omamoodi aitavad kaasa sügavuse ja piiride loomisel ning metroovaguni seinad annavad pildile raami. Sa võid vaadata igat pildil olevat inimest eraldi ja mõelda välja väikese loo näo taha. Kes ta on, kust ta tuleb, miks ta seal on/kuhu ta läheb.
Mulle vahel meeldib pildistada väikese nurga alt. Antud juhul on pildistatav täisnurga all ja muu pildil seda pildi servaga ei ole. Nii on pildistatav see, mida sa märkad ja kõik muu jääb justkui tahaplaanile, kuigi on ikkagi fookuses. See ei ole päris dutch angle nime all olev ilmselt viis, aga paneb tähelepanu just sellele, millele soovid ilma bokeh'ita. Muidugi saab seda teha vaid siis, kui pildistatav seisab, kas kallaku all või oled ise sellises kohas, kus on võimalik see mulje jätta.
Värvid on pildistamise juures alati tähtsad. Vahel nende olemasolu, vahel nende puudumine. Kui pildistada öösel, siis vahel annavad värvid maagilisuse, mida muidu ei märka. Ülemisel pildil on punasesse valgusesse mähkunud maja. Tumedas öös on sellisel majal muinasjutulisus. Teisel pildil on kollakaskuldne Albert Hall.
Must-valge fotograafia on hea siis, kui tegemist on varjudega või kui värvid varjutavad selle, millele tahad tähelepanu juhtida. Ülemine pilt on tehtud metroos ja mitte just kõige tervam pilt. Kui kaamera asub põlvedel ja üritad märkamatult pildistada, siis alati kõik ei õnnestu sada protsenti.
Antud juhul üritan näidata vahet värvilisel ja must-valgel pildil. Värvilisel pildil on värvilised need osad, mis ei peaks olema värvilised ja see, mida sa tahad tabada, see on tuhm ja tume. Muutes pildi must-valgeks, tulevad kohe esile varjud ja ilmed ning kõik muu kaob tahaplaanile nagu soovitud.
Antud juhul üritan näidata vahet värvilisel ja must-valgel pildil. Värvilisel pildil on värvilised need osad, mis ei peaks olema värvilised ja see, mida sa tahad tabada, see on tuhm ja tume. Muutes pildi must-valgeks, tulevad kohe esile varjud ja ilmed ning kõik muu kaob tahaplaanile nagu soovitud.
Siin on umbes sama, kui eelneva pildipaari puhul. Ma tahaks, et kõik, välja arvatud paarike keskel, oleks fookusest väljas. Värviline pilt ei ole halb, aga värvide kadumine lubab meil pilti paremini nautida.
Nüüd veel allpool olevast pildist. Kõndisin St.Jamesi pargis, kui märkasin kahtlaselt käituvat kuju. Kõndis kuidagi imelikult, liigutused olid kuidagi kontrollitud ja jälgis ümberkaudseid inimesi. Parem käsi oli tugevalt vastu keha surutud ja miskit oli kaenla all. Park teda ei huvitanud. Tegin siis nii, et liikusin kaugemale, tema vaatevälja selja taha ning kohe, kui talle tundus, et keegi ei märganud, siis võttis kaena alt konna/sisaliku maski ja tõmbas endale pähe. Kohe, kui keegi tema poole pööras, oli mask tagasi kaenla all ning üritas leida uut hetke, millal keegi ei näe. Sain kiiresti ühel hetkel pildi teha, kuid tema tema "creepy'likkus" ei lubanud mul pikalt talle tähelepanu pöörata.
Selleks korraks siis kõik. Paar nädala pärast juba postitus Praha kohta, kuigi seal on mul veidi teine ülesanne endale arhitektuuri ja miljöö osas ühe pikaajalise projekti raames.