Sissejuhatus
Jutt sisaldab pilte, mis ei pruugi sobida nõrganärvilistele.
Ma olen mõned nädalad üritanud vastu panna soovile kirjutada artikli vastuseks sellele vihkamisele ja karjumisele (põgenikekvoodid, kooseluseadus, aktsiisid) , mida viimasel ajal ajakirjandus täis on.
Kusagilt kunagi tuli palju pilatud karje: Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Ja kui ma praegu vaatan, milline Eesti on, siis tekib tahes tahtmata küsimus, et kuhu poole me liigume?
Üritan olla aus ja objektiivne kõikide vastu. Ka nende vastu, kelle vaadetega minu vaated ei kattu.
See võib-olla kõlab klišeena, aga üks tähtsamaid lauseid õnneliku elu jaoks on ELA JA LASE TEISTEL ELADA. Sind ei juhi maailm, sina juhid maailma. Mitte tervet maailma, aga sa saad mingis osas otsustada, millises maailmas sa elad. Selgituseks, et maailm on see, millega sa ennast ümbritsed. Liiga tihti toimuvad Peaaru ja Andrese vägikaikavedamised, kui tegelikult ei pea Andres Peaaruga suhtlema ja vastupidi. Selle asemel, et vihata ja sõdida naabriga, saad lihtsalt mitte suhelda ja olla stressivabalt õnnelik. Oma elu ei tohi muuta ebameeldivaks asjadega, mida sa saaksid lihtsalt vältida. See kehtib pea kõiges.
Kahjuks on olemas palju teistsuguseid inimesi. On need, kes arvavad, et nende vaated on ainsad õiged vaated ja tihtilugu tahavad nad muuta teisi oma arvamuste järgi ja võitlevad kõige vastu, mis nende vaadetega kokku ei lähe, selle asemel, et elada enda õnnelikku elu. Nad ei riku sellega mitte ainult teiste, vaid ka oma elu. Oletame, et ma elan kusagil oma maailmas, olen õnnelik ja tuleb keegi ja hakkab mind segema, sest talle ei meeldi, et ma elan oma elu. Võib-olla ei ole just kõige õnnestunum sõnastus, aga ilmselt saavad kõik aru, mida ma mõtlen.
Nii ma olengi jõudnud sinnani, et kirjutan ikkagi ühe artikli.
Jutt sisaldab pilte, mis ei pruugi sobida nõrganärvilistele.
Ma olen mõned nädalad üritanud vastu panna soovile kirjutada artikli vastuseks sellele vihkamisele ja karjumisele (põgenikekvoodid, kooseluseadus, aktsiisid) , mida viimasel ajal ajakirjandus täis on.
Kusagilt kunagi tuli palju pilatud karje: Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Ja kui ma praegu vaatan, milline Eesti on, siis tekib tahes tahtmata küsimus, et kuhu poole me liigume?
Üritan olla aus ja objektiivne kõikide vastu. Ka nende vastu, kelle vaadetega minu vaated ei kattu.
See võib-olla kõlab klišeena, aga üks tähtsamaid lauseid õnneliku elu jaoks on ELA JA LASE TEISTEL ELADA. Sind ei juhi maailm, sina juhid maailma. Mitte tervet maailma, aga sa saad mingis osas otsustada, millises maailmas sa elad. Selgituseks, et maailm on see, millega sa ennast ümbritsed. Liiga tihti toimuvad Peaaru ja Andrese vägikaikavedamised, kui tegelikult ei pea Andres Peaaruga suhtlema ja vastupidi. Selle asemel, et vihata ja sõdida naabriga, saad lihtsalt mitte suhelda ja olla stressivabalt õnnelik. Oma elu ei tohi muuta ebameeldivaks asjadega, mida sa saaksid lihtsalt vältida. See kehtib pea kõiges.
Kahjuks on olemas palju teistsuguseid inimesi. On need, kes arvavad, et nende vaated on ainsad õiged vaated ja tihtilugu tahavad nad muuta teisi oma arvamuste järgi ja võitlevad kõige vastu, mis nende vaadetega kokku ei lähe, selle asemel, et elada enda õnnelikku elu. Nad ei riku sellega mitte ainult teiste, vaid ka oma elu. Oletame, et ma elan kusagil oma maailmas, olen õnnelik ja tuleb keegi ja hakkab mind segema, sest talle ei meeldi, et ma elan oma elu. Võib-olla ei ole just kõige õnnestunum sõnastus, aga ilmselt saavad kõik aru, mida ma mõtlen.
Nii ma olengi jõudnud sinnani, et kirjutan ikkagi ühe artikli.
Põgenikekvootide saaga
Palju juttu ja karjumist, aga selle vastased ei too välja mõningaid olulisi aspekte.
Juttu on pagulastest, mitte Eestisse tulevatest välismaalastest. Eestisse kolib erinevatel põhjustel igal aastal palju välismaalasi ja nende arv on kordades suurem, kui pagulaste number. Ühesõnaga karjutakse nagunii poolikut teemat.
Tegemist on pagulastega, mitte kurjategijatega. Täpselt samasugused pagulased olid eestlased teise maailmasõja ajal. Me vaatame praegu hea pilguga Austraalia, Kanada ja Rootsi poole, sest paljud eestlased leidsid seal endale varjupaiga. Me oleme neile tänulikud seetõttu ja nüüd võitleme selle vastu, et me ise ei oleks sellised? Tõesti?
On neid, kes ütlevad, et oma riigi eest peaks võitlema. Võib-olla, aga selleks peaks olema see ka võitlemist väärt. Kui meie riik on täis vihkajaid, rullnokki, liiklushuligaane, siis mis paneb mind võitlema selle nimel? Inimesed eelkõige ning austus ja uhkus riigi üle. Selleks peab riik arenema ja olema koht, kus kõigil on hea elada, mitte ainult teatud gruppidel.
Võib-olla on tõesti sõja puhul õige jääda oma kodumaad kaitsma, aga kõik, kellel on pered või need, kellest nad hoolivad, tahaksid ju saata nad ohutusse kohta. Ma ei kujuta selles osas kedagi EI ütlemas. Kujutage nüüd ette, et tuleb sõda, sa tahad oma naise ja lapse saata sõjakoleduste eest peitu ja sulle öeldakse ei, sest mingi tüüp kusagil arvab, et su pereliikmed on kurjategijad.
Nagu ma juba ütlesin, et pagulased ei ole kurjategijad. Nad on need, kes jäävad sõjale jalgu. Sõjas tahetakse alati pigem kõrvaldada seda targemat ladvikut. Me teame seda ju omast käest. Seega põgenikud on ju pigem targem kontingent! See lõik on pigem mu enda arvamus, kui kontrollitud fakt.
Palju neid meile tuleb? Oletame, et 300. Meil on 1,3 miljonit elanikku. Kiire arvutus annab, et umbes üks põgenik 4300 inimese kohta. See tähendab, et iga Kärdla, Kehra ja Põltsamaa saab endale ühe põgeniku. Mõelge seda - üks 4300 inimese kohta.
Ükski rahvus ei ole teistest allpool. Kui võtta keskmine intelligentsi tase, siis peaks see kõikides riikides olema suht ühesugune. On loomulikult erinev hariduse kättesaadavuse tase jne, aga keskmine põgenik on sama tark ja samaväärne keskmise eestlasega.
See vist oli male tsitaat, et me areneme ainult endast parematega mängides. See käib ka elu kohta. Kui me oleme oma riigis, siis me ei arene, kui me oleme kogu aeg oma mulli sees. Hea näide on Nõukogude Liit. Oli tore, aga teistega kokku ei puutunud. Põhja-Koreaga on praegu sama. Kas me tahame ka mingis mõttes olla samasuguse mulli sees? Kui oleme konservatiivsed ja ei lase teiste riikide inimesi enda hulka, siis just nii on. Mitte küll sellises skaalas, aga vähesel määral küll. Ma käin Tallinnas ringi ja ma ei näe meie Chinatowni ja üldse puuduvad tõelised teiste rahvuste restoranid, kunst ja kultuurinäited. Igav! Peetri pitsa ei ole ju itaalia restoran ja chopsticks tõeline hiina köök! Selleks, et saada ideid, areneda, selleks on vaja teisi kultuure.
Kui pagulased tulevad, siis nad ei saa mingi hea raha peale, ei viska jalgu seinale ja ei ela abirahast. Meil ei ole sellist süsteemi, mis lubaks seda. Need väited ajakirjanduses on täielik jama ja väljamõeldis nende poolt, kes on vastu.
Kas pagulastel saab olema raske? Jah, neil saab olema palju raskem, kui eestlastel. Nad peavad tegema rohkem, õppima rohkem ja andma endast rohkem, et teda aksepteeritaks ja et ta suudaks ennast ära elatada. See ei ole õige, aga ilmselt nii on ja ma olen selle poolt, et Eesti saaks juurde inimesi, kes annavad endast üle keskmise.
Ilmselt on neid, kes pigem eelistaksid naabrina eestlast kui mõnd pagulast, päris palju. Ma saan aru, aga kui ei meeldi, aga ära siis lihtsalt suhtle. Keegi ei sunni sind ju seda tegema. Kui lased sellest ennast häirida, siis on see SINU probleem, mitte pagulase probleem, et ta eksisteerib.
Vao külal on probleem. Pagulaste arv on suur ja ei soovita, et nad terve küla justkui hõivavad. See on riigi jama. Üks selline keskus riigi kohta väikeses kohas on jama. Vale koht, vale viis. Seda peab riik muutma küll. Keskusi peaks olema rohkem ja sellistes kohtades, kus pagulaste arv juba seal elavate inimestega oleks võimalikult heas arvulises vastavuses.
Kui sul on ilus korter, palju asju, siis loobuda on raske, aga kui sul ei ole midagi, siis ka kõige väiksem ja halvas korras olev kuur tundub ka elamiskõlbulik ja imeline. Me unustame, et pagulastel ei ole ole midagi ja nad on hädas inimesed ja meil on võimalik neid aidata. Mul on raske mõelda, et elan riigis, kus on palju selliseid inimesi, kes suudaksid vaadata hädas olevale lapsele silma ja öelda, et ma ei taha sind aidata.
Kui te arvate, et need põgenikud põgenevad mingi tavalise külakähmluse eest, siis nendes konfliktikohtades ei maksa inimelu midagi. Seal ei lasta inimesi maha, vaid piinatakse, põletatakse elusalt, visatakse hapet näkku, vägistatakse, peetakse inimesi orjuses jne. Ajakirjanduses kasutatati eile sõna KIUSATUD, mis võib-olla jätabki mulje, et põgenikud on väheste probleemidega maadlevad parema elu otsijad.
Eesti on valmis vastu võtma küll sellist arvu põgenikke, mida soovitakse, aga selleks tuleb tõesti ka meie enda poolt tööd teha. See on valitsuse ülesanne.
Viimane mõte, millele ma ise mõtlesin, aga mida mul üks tuttav mõned päevad tagasi facebookis ka kirjutasid. Eesti on vastu pidanud vastu pea tuhatkond aastat võõrvõime. Meid on rohkem, kui meid on 90% ajast olnud ja me oleme siiani siin. Meid ei murra ei 300, 1000 ega 5000 pagulast. Kui murraks, siis me ei väärikski vist olemist.
Kooseluseadusest
Alustan nüüd sellest, mis ka sissejuhatuses oli kirjas. Ära trügi sinna, mis ei puutu sinusse. Ükski hetero ei suuda mõelda seda, et suudaks armuda samast soost inimesse. Mina ei suuda vähemalt ja ma ei usu, et teisedki, kes oma orientatsioonis kindlad on. Mina olen.
Täpselt samamoodi on kindlad gayd. Nad on nii sündinud ja seda ei saa muuta ning nad ei erine sinust või minust millegi muu poolest. Sa ei pruugi aru saada sellest, sulle ei pruugi see meeldida ja sa võid tahta, et seda tänaval näha ei oleks, aga see ei kao sellest kuhugi. See on olemas ja jääb ning muuta ei saa nagu sina ei saa oma orientatsiooni muuta.
Kujutad sa ette, et keegi tuleb ja ütleb sulle, et sa ei tohi enam hetero olla või sa pead ümber kasvama, õppima olema gay või pead seda varjama ja mitte kunagi õnnelik olema, sest on kusagil keegi, kellele see ei meeldi ja tema elu on lihtsalt grammike parem, kui ta seda ei näe. Mitte kellegi elu ei ole tähtsam teiste omast. Ela ja lase teistel elada! Kui ei meeldi, siis ära pööra sellele tähelepanu, ära suhtle nendega ja ela oma elu. Trügid nende ellu, rikud enda ja teiste elu.
Perekond on püha ja seda peab kaitsma! Päh! Õige on see, et oma perekonda tuleb kaitsta, aga mitte perekonda kui institustsiooni. Mitte mingit vahet ei ole sellel, kas sa oled abielus või mitte, kui te tunnete, et olete. Ainult allkirjadega paber. Kes kaitseb perekonda kui institutsiooni, see kaitseb allkirjadega paberit ja peab seda tähtsamaks, kui teiste inimeste elu ja õnn.
Kooseluseaduse tuliseimad vastased ütlevad, et perekond ei ole see, kes ei anna järelkasvu. Kas hiljem võtame õiguse nendelt peredelt, kes ei saa lapsi? See on puhas ettekääne.
Mis üldse on kooseluseadus? Ma olen täiesti kindel, et pooled inimesed ei tea seda. Lühikokkuvõte Wikipediast.
Uus seadus annaks jõustumisel võimaluse paremini reguleerida varem vabaabielus elanud paaride laste kuuluvust kooselus olevate partnerite juurde, vastastikust ülalpidamiskohustust, ning varalisi suhteid lahkumineku, haiguse või puude korral. Sotsiaalkomisjon võttis siiski välja mitmed seadusesätted, muuhulgas sätted vastastikuse pärimise kohta, mis kavandatakse eraldi sisse viia Pärimisseadusesse.
Seaduse järgi oleks kooselud sooneutraalsed, mis tähendab, et jõustumise korral saaksid esimest korda oma kooselu ametlikult registreerida ka samasoolised paarid ning nendele laieneks suures osas samad õigused, mis siiani kehtivad vaid ametlike abielude puhul. Lihtsustatud oleksid haiglakülastused, nõusoleku andmine meditsiinilisteks protseduurideks ning ka sotsiaaltoetuste taotlemine.
Jõustumisel reguleeriks seadus täpsemalt ka samasoolistes peredes olevate laste staatust; näiteks võimaldaks kooselu registreerimine lapsendada teise partneri bioloogiline laps ning bioloogilise ema või isa surma korral jääks lapse kasvatamise kohus allesjäänud partnerile. Väljaspoolt kooselu mittebioloogilise lapse lapsendamine võimalik ei oleks.
Ja siis tuleb keegi ja ütleb: „Perekonda, kui institutsiooni tuleb kaitsta!“ Päh! Paber üle inimeste heaolu! Seadusi tehakse selleks, et parandada inimeste heaolu, et neil oleks parem elada, et seadused areneksid koos maailmaga. Antud seadus parandab tuhandete inimeste elu, teeb seda lihtsamaks ja annab kindlustunnet!
Kooseluseadus ei võta midagi teistelt ära! Ta annab vaid juurde osadele.
Abielulahtused on tõsiasjad. Neid on palju ja tihti abiellutaksegi kiiresti, sest see annab rohkem kindlustunnet ja hüvesid. Ilma kooseluseaduseta ju täiesti arusaadav, aga kindlasti tehakse seda vahel varem, kui peaks. Lahutused ei ole nii lihtsad, kui seda on lihtsast kooselust lahku minekud. Vahel jäädakse abiellu ja tehakse teineteist õnnetuks, sest lahutus on raske. Ja eks koduvägivaldki tuleb siis, kui ollakse koos, kuid tegelikult ei peaks enam olema. Eks kokku jäämisel ole ka teisi põhjuseid (lapsed, materjaalsed võimalused), aga see põhjus ei peaks olema kunagi PABER ja see, et PABERI tühistamine on raske.
Abielluda tuleb siis, kui ollakse peale piisavalt pikka aega kindlad, et jäädaksegi kokku, mitte selleks, et nii on momendil parem. Kooseluseadus teeb elu paremaks ja ma arvan, et inimesed saavad sellest olema palju õnnelikumad.
Viimane mõte, millele ma ise mõtlesin, aga mida mul üks tuttav mõned päevad tagasi facebookis ka kirjutasid. Eesti on vastu pidanud vastu pea tuhatkond aastat võõrvõime. Meid on rohkem, kui meid on 90% ajast olnud ja me oleme siiani siin. Meid ei murra ei 300, 1000 ega 5000 pagulast. Kui murraks, siis me ei väärikski vist olemist.
Kooseluseadusest
Alustan nüüd sellest, mis ka sissejuhatuses oli kirjas. Ära trügi sinna, mis ei puutu sinusse. Ükski hetero ei suuda mõelda seda, et suudaks armuda samast soost inimesse. Mina ei suuda vähemalt ja ma ei usu, et teisedki, kes oma orientatsioonis kindlad on. Mina olen.
Täpselt samamoodi on kindlad gayd. Nad on nii sündinud ja seda ei saa muuta ning nad ei erine sinust või minust millegi muu poolest. Sa ei pruugi aru saada sellest, sulle ei pruugi see meeldida ja sa võid tahta, et seda tänaval näha ei oleks, aga see ei kao sellest kuhugi. See on olemas ja jääb ning muuta ei saa nagu sina ei saa oma orientatsiooni muuta.
Kujutad sa ette, et keegi tuleb ja ütleb sulle, et sa ei tohi enam hetero olla või sa pead ümber kasvama, õppima olema gay või pead seda varjama ja mitte kunagi õnnelik olema, sest on kusagil keegi, kellele see ei meeldi ja tema elu on lihtsalt grammike parem, kui ta seda ei näe. Mitte kellegi elu ei ole tähtsam teiste omast. Ela ja lase teistel elada! Kui ei meeldi, siis ära pööra sellele tähelepanu, ära suhtle nendega ja ela oma elu. Trügid nende ellu, rikud enda ja teiste elu.
Perekond on püha ja seda peab kaitsma! Päh! Õige on see, et oma perekonda tuleb kaitsta, aga mitte perekonda kui institustsiooni. Mitte mingit vahet ei ole sellel, kas sa oled abielus või mitte, kui te tunnete, et olete. Ainult allkirjadega paber. Kes kaitseb perekonda kui institutsiooni, see kaitseb allkirjadega paberit ja peab seda tähtsamaks, kui teiste inimeste elu ja õnn.
Kooseluseaduse tuliseimad vastased ütlevad, et perekond ei ole see, kes ei anna järelkasvu. Kas hiljem võtame õiguse nendelt peredelt, kes ei saa lapsi? See on puhas ettekääne.
Mis üldse on kooseluseadus? Ma olen täiesti kindel, et pooled inimesed ei tea seda. Lühikokkuvõte Wikipediast.
Uus seadus annaks jõustumisel võimaluse paremini reguleerida varem vabaabielus elanud paaride laste kuuluvust kooselus olevate partnerite juurde, vastastikust ülalpidamiskohustust, ning varalisi suhteid lahkumineku, haiguse või puude korral. Sotsiaalkomisjon võttis siiski välja mitmed seadusesätted, muuhulgas sätted vastastikuse pärimise kohta, mis kavandatakse eraldi sisse viia Pärimisseadusesse.
Seaduse järgi oleks kooselud sooneutraalsed, mis tähendab, et jõustumise korral saaksid esimest korda oma kooselu ametlikult registreerida ka samasoolised paarid ning nendele laieneks suures osas samad õigused, mis siiani kehtivad vaid ametlike abielude puhul. Lihtsustatud oleksid haiglakülastused, nõusoleku andmine meditsiinilisteks protseduurideks ning ka sotsiaaltoetuste taotlemine.
Jõustumisel reguleeriks seadus täpsemalt ka samasoolistes peredes olevate laste staatust; näiteks võimaldaks kooselu registreerimine lapsendada teise partneri bioloogiline laps ning bioloogilise ema või isa surma korral jääks lapse kasvatamise kohus allesjäänud partnerile. Väljaspoolt kooselu mittebioloogilise lapse lapsendamine võimalik ei oleks.
Ja siis tuleb keegi ja ütleb: „Perekonda, kui institutsiooni tuleb kaitsta!“ Päh! Paber üle inimeste heaolu! Seadusi tehakse selleks, et parandada inimeste heaolu, et neil oleks parem elada, et seadused areneksid koos maailmaga. Antud seadus parandab tuhandete inimeste elu, teeb seda lihtsamaks ja annab kindlustunnet!
Kooseluseadus ei võta midagi teistelt ära! Ta annab vaid juurde osadele.
Abielulahtused on tõsiasjad. Neid on palju ja tihti abiellutaksegi kiiresti, sest see annab rohkem kindlustunnet ja hüvesid. Ilma kooseluseaduseta ju täiesti arusaadav, aga kindlasti tehakse seda vahel varem, kui peaks. Lahutused ei ole nii lihtsad, kui seda on lihtsast kooselust lahku minekud. Vahel jäädakse abiellu ja tehakse teineteist õnnetuks, sest lahutus on raske. Ja eks koduvägivaldki tuleb siis, kui ollakse koos, kuid tegelikult ei peaks enam olema. Eks kokku jäämisel ole ka teisi põhjuseid (lapsed, materjaalsed võimalused), aga see põhjus ei peaks olema kunagi PABER ja see, et PABERI tühistamine on raske.
Abielluda tuleb siis, kui ollakse peale piisavalt pikka aega kindlad, et jäädaksegi kokku, mitte selleks, et nii on momendil parem. Kooseluseadus teeb elu paremaks ja ma arvan, et inimesed saavad sellest olema palju õnnelikumad.
Aktsiisist
Ma juba kirjutasin sellest kunagi. Kopeerin selle jutu siia ja natuke lisan ka.
Kui räägitakse maailma mõjukaimatest firmadest, siis kütusetootjad on raudselt esimeste hulgas. Kindlasti on osad näinud filmi Thank You For Smoking ja eks kütusefirmadega ole ka nii. Nad kulutavad meeletuid summasis lobitööle ja reklaamile ning üritavad igati mõjutada seda, et oma tahtmine saavutada. Ma võin eksida, ega kas mingi kartellikahtlus ei olnud paar aastat tagasi ka õhus kütusepakkujate osas? Selle lõigu mõte on see, et see kisa, mis praegu on, see on kindlasti osaliselt nende kütusefirmade õhutusel tekkinud. Nad on suurt kasu teenivad firmad, kes üritavad üha rohkem ja rohkem teenida. Antud otsus valitsuse poolt ei ole mingite väikeste perefirmade vastu suunatud otsus.
Vaatame nüüd natuke seda hinnatõusu juttu. Eesti on väike ja kui Eestis hakkaks kütus maksma 1,5 eur liiter ja kõrval Lätis on 1,1, siis juhtub see, et varsti käivad kõik eestlased oma autot just seal tankimas. Suure riigi puhul see nii olla ei saaks, aga väikese riigi puhul küll, mis tähendab, et kütusefirmad ilmselt saavad ehk grammi võrra hinda tõsta, aga mitte sellisel määral, millest on juttu olnud. On praegugi ju kütusel tegelikult korralik juurdehindlus ja valitsuse otsus tähendab pigem seda, et kütusefirmad hakkavad veidi vähem teenima. Seda, et meie kannatame, seda pigem ei tule, vaid on vaid jutt nende tootjate poolt, et valitsust survestada ja enamik lähevad kaasa, kui kari lambaid ja teevad Statoilidele, Nestedele jne tasuta lobitööd sellega. Eks opositsioonierakondadele on ka see lisaks suurepärane hetk näpuga näitamiseks.
Riik võtab praegu raha suurtelt kütusetootjatelt, kes ei ole Eesti firmad ja jagavad selle raha eestlastele.
Mis puutub sellesse majutusfirmade maksu tõstmisesse, siis saan aru, et tegemist on umbes 10% tõusuga. Seega hakkab 15 eurone hostel maksma 16.50 ning 50 eurone tuba kolmetärnihotellis hoopis 55. Maksavad seda turistid ja on naeruväärne mõelda, et nood hakkavad sellepärast Eestit vältima, sest maksavad 2-5 eurot päevas rohkem. Kallemaid tubasid see ei puuduta, sest kes nende eest jõuavad maksta, neil ei ole hind probleemiks nagunii. Eesti sse on küllaltki kulukas niigi reisida ja kes ikka tahab tulla, siis sellele ei tee see 5 eurot küll mingit probleemi.
Jällegi maksavad selle kinni mitte-eestlased ja valitsus saab pakkuda midagi just oma elanikele.
Mina näen seda, et valitsus soovis leida katteallikaid meile positiivsetele asjadele ja leidis, et võtaks natuke kütusefirmade teenistust väiksemaks ja tõstaks väheke majutuse hinda, mis iseenesest ei ole meile kuidagi tuntav. Minu arvates väga head kohad, kust raha saada nii, et oleme sellest minimaalselt mõjutatud.
Kas äkki on ka paremaid kohti, kust raha võtta nagu näiteks alkoholi ja tubaka aktiisist? Ilmselt küll. Ma ei ütle, et see otsus on parim võimalik otsus, aga ei olnud ka halb mõte.
Valitsusest, ajakirjandusest ja suuvoodritest.
Mul on kurb meel vaadata seda, mis praegu toimub. Valitsus on teinud häid otsuseid, aga neil on ülimalt nõrk PR - kõik teised karjuvad neist üle lihtsalt.
Ma mängisin ühes foorumis mahviamängu ( teiste nimedega: hundimäng, libahunt) ja mahvia võitis, sest iga külaelaniku arutleva teksti kohta oli seitseteist mahvia postitatud hämavat teksti. Kõik normaalne kadus lihtsalt muu sisse ära.
Valitsusega on praegu sama. Teevad midagi korralikku ja sellele tuleb vastu seitseteist karjet. Esiteks opositsioon, kes enamasti tahab vastu olla ja oponeerida (mis ongi osaliselt ju nende ülesanne), siis ajakirjandus, kes peab kirjutama nii poolt, kui vastu olevaid artikleid. Seejärel need, kes peavad millegile lihtsalt alati vastu olema. Vahet ei ole millele, aga alati leidub miskit, mis ei meeldi ja siis tuleb karjuda, et olla nähtav, valjuhäälne, kindlameelne, arvamusliiger (vabandust, -liider) jne.
Ajakirjandus peab andma kõigile võimaluse ennast väljendada. See on aus ja õiglane sõnavabadus. Samas mida rohkem puid lõkkesse visatakse, seda suurem tuli on ja suur tuli müüb hästi. Sõnavabadus on muutunud müügiartikliks ja kollast ajakirjandust on sellisel määral, et raske on aru saada, mis on objektiivne ja mis mitte.
Probleem on selles, et keegi ei vaata enam seda, et see, mida räägitakse on päriselt õige. Et kirjas oleksid kontrollitud faktid, mitte, „ma ei ole tegelikult lugenud ja uurinud, aga ma arvan, et kui tulevad pagulased, siis lõpeb Eesti riik ära“ Sõna peab siiski andma ja kui tekst on jama, küll siis keegi vastab ja jälle üks artikkel juures.
Valitsus ei suuda teha ennast kuuldavaks - lihtsalt, arusaadavalt ja nähtavalt. Ostku Õhtulehe esikaas ja kirjutagu näiteks sinne suures kirjas, mis on kooseluseadus näiteks ja ma usun, et peale selle lugemist on pool kisa kadunud. Osad ei kirjuta, sest saavad reaalselt aru, millega tegu, kuna nad varem tegelikult ei teadnud ja teised ei taha kirjutada, sest saavad ise ka aru, et nüüd teised ju teavad, et nende jutt on jama.
Valitsus on nõrka tööd teinud. Lasknud ennast üle karjuda, muutnud oma otsuseid populaarsuse, mitte ige asja nimel. Opositsioon teab seda, suurfirmad teavad seda, karjujad teavad seda ning enam see antud valitsuse puhul ei muutu. Teevad jälle midagi ja tuleb uus skandaal. Koalitsioon peab ennast kehtestama, aga antud valistus seda ei ole suutnud.
Konservatiivsusest, säilitamisest ja progressist
Vahel on valitsused sellised, mis üldse ei kontrolli, mis toimub ja kuhu riik liigub. Las minna nii nagu läheb. Eks Prantsusmaa ja Taani ei hoidnud miskit tagasi ja probleeme on nüüd küllaga. Samas näeme me Prantsusmaad tervikuna ikkagi Prantsusmaana ja saame aru, mida prantslaslik tähendab. Kindlasti on riik muutunud, aga kõik muutub aja jooksul. Inglismaa ei suudaks ilma India toiduta ilmselt enam hakkama saadagi ja see on toimunud viimase poole sajandi jooksul. Mis neid riike ühendab on see, et neil olid asumaad ja paljud nende sisserännanud on sealt pärit ja tulnud vabalt. Kuigi nii on läinud, ei ole nende riikide omapära kadunud.
Mõningane konservatiivsus on hea. Ikka peab üritama säilitada seda, mis on väärt säilitamist.
Mulle ei meeldi, kui keegi ütleb TULE OTSEKOHESELT SIIA? Samas ei suuda ma takistada seda, et inimesed nii ütlevad. Võin kümnekonnale inimesele öelda, võime keelata ja kiruda, aga mis juba kõnekeelde on tulnud, see sealt lihtsalt ei kao. Vahel on võimalik tuua keelde taristud, aga praeguses ühiskonnas on nii, et iga taristu kohta tuleb kümme selfit. Lihtsalt keel areneb ja arengut reeglitega ei ole võimalik täielikult keelata.
Arengut ei ole võimalik takistada. On kindlasti osaliselt võimalik teha asju selleks, et säiliksid need asjad, mis juba on olemas, aga ei ole võimalik takistada peale tulevaid asju. Maailm muutub, meie ja kõik meie ümber muutub ka. Riikide piirid ei ole enam need, mis nad on, internet on teinud tervest maailmast pea ühe terviku.
Need, kes arvavad, et see, mis oli 50 aastat tagasi on normaalsuse määraks ja kõike uut tuleb takistada, need võitlevad õhulossidega. See ei ole võimalik. Ma võiks sellest veel palju kirjutada, aga ma arvan, et sellest saavad kõik ise ka aru.
Lõpetus
Ela ja lase teistel elada. Ole hea, aita ja paranda maailma. Ära võitle asjade vastu, mis teevad teiste elu paremaks ja mis sind otseselt ei puuduta. Ole selle poolt, mis on ilus ja toob kellegi näole naeratuse. Olgu see pagulane, gay või keegi teine. Kui sulle miski ei meeldi, siis ära ole lihtsalt selle sees. Ole seal, kus sa tunned ennast hästi. Arvad, et maailm peaks olema sinu vaadete järgi? Aga ei ole ja ka ei saa olema. Tegelikult mitte kellegi jaoks ei saa kunagi maailm olema täiuslik. Nii lihtsalt on. Lase maailmal rahus olla ja las ta areneb omasoodu. Ela ja lase teistel elada.