Tundub, et õiglus on jälle jalule seatud. Kui mõned aastad tagasi esimest korda Prahat külastasin ning Karli sillal seisin, siis tundsin, et Pariis – see arhitektuurimede, armastuse ning erinevate kultuuride kohtumispaiga linn ei pruugi olla enam kindlalt mu lemmiklinn, kuid peale seda reisi tahan Pariisi külastada veel lugematuid kordi ning raske on aru saada, kuidas võisin pikalt olla sellisel eksiarvamusel.
Reis oli planeeritud lühikesena ning teadsin, et mul on ainult natuke üle päeva selleks, et ringi käia ning pildistada. Kaamera kaela nagu tavaline turist ning klõps klõps fotosid tegema. Kaalusin pikalt, kas võtta ka kolmjalg kaasa, kuid lõpuks otsustasin kergema kandami kasuks ning maha ta nii jäi. Kolmjalg on hea siis, kui sul on palju aega või tahad öösel valgusega maalida, aga tänavafotograafia jaoks on tegemist suhteliselt kasutu tarvikuga. Eks alati leiab hetki, kus tahaks, et ta olemas oleks, aga seekord oli tegemist pigem õige otsusega. Kolmjala asemel võtsin kaasa sülearvuti, mis osutus omakorda veelgi kasutumaks riistapuuks, sest kogu reisi ajal tegin selle vaid korra lahti, et mälukaardilt pildid arvutisse tõmmata.
Rohkem tunnen kahju, et mul olemas vaid liiga tavalised ilma mootorita objektiivid, sest 5D on piisavalt tundlik ning vahel läheb nii mõnigi hea hetk kaduma just liigse tundlikuse tõttu. Mu oskused ja praktika on samuti vähesed, aga ei saagi ju alustada kusagilt keskelt. Millal kui palju zoomida, kuidas kiiresti seadistada kaamerat ning teha stabiilselt just selliseid soovituid pilte ilma isegi kaamerasse vaatamata. Istuda metroos, kaamera süles, suunata ning vaikselt nupule vajutada nii, et keegi isegi ei märka. See on päris raske, aga paar korda õnnestus ka. Loodetavasti tuleb aeg, kus kõik see on nii käe sees, et isegi ei pea sellele mõtlema, vaid automaatselt poole sekundiga on kõik valmis nupule vajutamiseks.
Mis jäi seekord tegemata oligi öösel pildistamine. Ei oska veel välguga korralikult ringi käia, kolmjalg jäi maha ju ka ning iga päeva õhtuks olin piisavalt väsinud, et antud ülesanne jätta järgmiseks korraks. Hea ettekääne iseenesest, et varsti tagasi tulla. :) Ööbimine oli ka päris kaugel headest öösel pildistamiskohtadest. Olin laisk ja broneerisin ööbimise viimasel minutil ning seetõttu tuli Bellville's ööd veeta. Samas oli hostel, kus ööbisin (The Loft) väga mõnus - suhteliselt väike, hiljutise remondiga ja üleüldse tore koht, aga Montmartrest ning Ladina kvartalist kaugel ja päris niisama kaamera kaelas öösel Pariisis tundmatutesse kohtadesse ronida väga ei soovi. Ütleme nii, et linnal on ka omad pahuküljed olemas. Silmad peavad päevalgi jälgima, et sul saba taga ei oleks, kes soovib sind vabastada mõnedest materiaalsetest esemetest. Tasub ringi käia kindlal sammul nagu teaksid, kuhu lähed, isegi siis kui see nii ei ole.
Kes on Pariisis käinud, see teab, et rongid on täis nö. esinejaid. Kes mängib lõõtspilli, kes viiulit ning kes laulab. Enamasti suhteliselt keskpäraselt ning ega nad palju raha ilmselt ei kogu. Charles de Gaulle lennujaamast linna minnes tabas mind aga kohe tore kogemus väikese Micheal Jacksoni koopia näol, kes Eesti superstaaridest paremini laulis Stand By Me'd. Mõnus austus nädal tagasi lahkunud Ben E. Kingile ning kogus ilmselt kümmekond eurot oma esinemise eest. Not bad!
Reis oli planeeritud lühikesena ning teadsin, et mul on ainult natuke üle päeva selleks, et ringi käia ning pildistada. Kaamera kaela nagu tavaline turist ning klõps klõps fotosid tegema. Kaalusin pikalt, kas võtta ka kolmjalg kaasa, kuid lõpuks otsustasin kergema kandami kasuks ning maha ta nii jäi. Kolmjalg on hea siis, kui sul on palju aega või tahad öösel valgusega maalida, aga tänavafotograafia jaoks on tegemist suhteliselt kasutu tarvikuga. Eks alati leiab hetki, kus tahaks, et ta olemas oleks, aga seekord oli tegemist pigem õige otsusega. Kolmjala asemel võtsin kaasa sülearvuti, mis osutus omakorda veelgi kasutumaks riistapuuks, sest kogu reisi ajal tegin selle vaid korra lahti, et mälukaardilt pildid arvutisse tõmmata.
Rohkem tunnen kahju, et mul olemas vaid liiga tavalised ilma mootorita objektiivid, sest 5D on piisavalt tundlik ning vahel läheb nii mõnigi hea hetk kaduma just liigse tundlikuse tõttu. Mu oskused ja praktika on samuti vähesed, aga ei saagi ju alustada kusagilt keskelt. Millal kui palju zoomida, kuidas kiiresti seadistada kaamerat ning teha stabiilselt just selliseid soovituid pilte ilma isegi kaamerasse vaatamata. Istuda metroos, kaamera süles, suunata ning vaikselt nupule vajutada nii, et keegi isegi ei märka. See on päris raske, aga paar korda õnnestus ka. Loodetavasti tuleb aeg, kus kõik see on nii käe sees, et isegi ei pea sellele mõtlema, vaid automaatselt poole sekundiga on kõik valmis nupule vajutamiseks.
Mis jäi seekord tegemata oligi öösel pildistamine. Ei oska veel välguga korralikult ringi käia, kolmjalg jäi maha ju ka ning iga päeva õhtuks olin piisavalt väsinud, et antud ülesanne jätta järgmiseks korraks. Hea ettekääne iseenesest, et varsti tagasi tulla. :) Ööbimine oli ka päris kaugel headest öösel pildistamiskohtadest. Olin laisk ja broneerisin ööbimise viimasel minutil ning seetõttu tuli Bellville's ööd veeta. Samas oli hostel, kus ööbisin (The Loft) väga mõnus - suhteliselt väike, hiljutise remondiga ja üleüldse tore koht, aga Montmartrest ning Ladina kvartalist kaugel ja päris niisama kaamera kaelas öösel Pariisis tundmatutesse kohtadesse ronida väga ei soovi. Ütleme nii, et linnal on ka omad pahuküljed olemas. Silmad peavad päevalgi jälgima, et sul saba taga ei oleks, kes soovib sind vabastada mõnedest materiaalsetest esemetest. Tasub ringi käia kindlal sammul nagu teaksid, kuhu lähed, isegi siis kui see nii ei ole.
Kes on Pariisis käinud, see teab, et rongid on täis nö. esinejaid. Kes mängib lõõtspilli, kes viiulit ning kes laulab. Enamasti suhteliselt keskpäraselt ning ega nad palju raha ilmselt ei kogu. Charles de Gaulle lennujaamast linna minnes tabas mind aga kohe tore kogemus väikese Micheal Jacksoni koopia näol, kes Eesti superstaaridest paremini laulis Stand By Me'd. Mõnus austus nädal tagasi lahkunud Ben E. Kingile ning kogus ilmselt kümmekond eurot oma esinemise eest. Not bad!
Ei olnud esimest korda Pariisis ning enamik turistilõkse oli juba varem läbi käidud ning nähtud. Üldse oli mul pigem soov neid vältida. Miks teha pilti millesti, millest on internetis juba miljon pilti olemas, aga sellises linnas nagu Pariisis on neid päris võimatu vältida ka, sest neid ei ole mitte üks, kaks või isegi kümme, vaid tundub, et iga nurga taga on uus, aga turistide pildistamine on ka omaette tore. Sellest saab kunagi toreda albumi koostada.
Alustasin oma reedest ringkäiku Montmartrest – kohast, mida olen alati tahtnud kõige rohkem külastada, aga kuidagi on juhtunud nii, et on jäänud väldituks. Montmartre on minu jaoks tähtis kahe asja tõttu – esiteks on ta suutnud mingil moel säilitada oma ajaloolist õhkkonda impressionistlike ja sürrealistlike galeriide ning näitustega nagu aeg ei oleks seal pea sajandi liikunud ning teiseks on tegemist kohaga, kus enamik mu lemmikfilmist – Le fabuleux destin d'Amelie Poulain – on filmitud. Tahtsin neid võttepaiku oma silmaga näha ning see ülesanne sai väga korralikult täidetud. Miks külastada neid kohti? Olen ma meeletu fänn, kellel on kodus kõik asjad temaatilised? Oh ei, üldsegi mitte, vaid tahtsin näha, kuidas suhteliselt tavalised kohad on seotud selliseks naiivseks muinasjutuliseks fantaasiaks. Jeunetil on meeletu oskus näha tavalisuse taha, detaile, mida teised ei märka. Kunagi oli kusagil isegi väide, et tal võib olla fotograafiline (eidetic) mälu. Kõik, mis tahtsin sain kätte ja jäin rahule. Pildid ka:
Montmartre on on niisamagi ilus. Meenutab väga meie enda Toompead. Linna kõige kõrgem punkt mitmete vaateplatformidega, veidi rohelust, kitsad tänavad ja mõnus vaikne miljöö, kui natukenegi eemal oled Sacre Coeurist. Jalutasin pikalt ringi, leidsin toredaid tänavaid ja väikseid pargikesi, kus nii mõnigi tore pilt sai tehtud. Ühes sellises väikeses aias sattusin pargipingil istuvale seltskonnale, kelle jutu peale hakkasin naerma. Väga eraldatud koht ja ilmselt sajast inimesest 95 jalutavad sellest märkamatult eemale. Istujad vaatasid mind kummalise pilguga ning vabandasin, et naersin. Lihtsalt keel, mida nad rääkisid, oli väga tuttav. Mul on üldse kummaline komme ikka igalt poolt eestlased üles leida. Paistab, et meid ikka veel jätkub.
Montmartre suurim vaatamisväärsus Sacre Coeure ümbrus oli paksult rahvast täis. Kohalikud ärihaid kaubitsesid Eiffeli mudelite ning selfie-stickidega. Eks ikka näed nende üle irvitamist internetis, aga ma poleks uskunud, et tegemist on sellise moehitiga, aga just seda Pariis ainult kinnitas. Mul on üldse probleem aru saamisega, miks peaks ilusad pildid ära rikkuma sellega, et seisad pildistava koha ees? On vaja kellegile tõestada, et oled sellises kohas käinud? Samas tunnen, et mingid topeltstandardid ikkagi kehtivad vist, sest ma teisi pildistaksin ju küll pigem hea meelega.
NB: Üritasin leida ka sellise filmi nagu Ronin lõpustseeni kohta, kus Jean Reno Montmartre treppidest üles kõnnib ja osaliselt sain sellega hakkama. Kahjuks treppidest vasakule poole jääva maja asemel, kus baar oli, on vaid plankaed ning ehituskrunt. Oh well!
Metroosse ning Seine põhjapoolne kallas ehk Pariisi 2 piirkond. Louvre ning Jardin de Tuileries oli meeletult rahvast täis ning lootusetu ülesanne oli seal korralikult pildistada. Reede keskpäev ikkagi. Edasi liikusin sellisesse kohta nagu Palais-Royal aeda. Tegemist on kohaga, kus paar päris head filmistseeni pärinevad. Marathon Man on üheks selliseks filmiks, kuid palju tähtsam on selline klassikaline film nagu Charade, mille lõpus toimuv tagaajamine sammastealleel just antud kohas on üles võetud. Tõeline klassika ja film, mida ma ka suht lõputult vaadata võin.
Tabasin täieliku lotovõidu. Ei ole kõige kõige koht Pariisis ning veidi varjatud ka (siseõues) ning seetõttu siis turiste oli pigem vähe kui palju ning koht oli lihtsalt imeline. Must-valged sambad ning nendel turnivad turistid, sammasteread ning rohelised alleed, purskkaevud, lillepeenrad ning rahulikku lõunat veetvad kohalikud ning lõpuks see mees, kes üritas nöörist, tapeedinoast ja millest iganes veel tehtud diy õngega korrus allpool asuvast väikesest ojast sinna visatud sente õngitseda ning paistis, et tegemist ei ole mitte esmakordse tegevusega. Igatahes andis ta mulle paar imelist kaadrit. Panen siia galerii üles kõikide selles kohas tehtud piltidega. Kui Montmartre välja jätta, siis mu uus lemmikkoht selles linnas.
Montmartre suurim vaatamisväärsus Sacre Coeure ümbrus oli paksult rahvast täis. Kohalikud ärihaid kaubitsesid Eiffeli mudelite ning selfie-stickidega. Eks ikka näed nende üle irvitamist internetis, aga ma poleks uskunud, et tegemist on sellise moehitiga, aga just seda Pariis ainult kinnitas. Mul on üldse probleem aru saamisega, miks peaks ilusad pildid ära rikkuma sellega, et seisad pildistava koha ees? On vaja kellegile tõestada, et oled sellises kohas käinud? Samas tunnen, et mingid topeltstandardid ikkagi kehtivad vist, sest ma teisi pildistaksin ju küll pigem hea meelega.
NB: Üritasin leida ka sellise filmi nagu Ronin lõpustseeni kohta, kus Jean Reno Montmartre treppidest üles kõnnib ja osaliselt sain sellega hakkama. Kahjuks treppidest vasakule poole jääva maja asemel, kus baar oli, on vaid plankaed ning ehituskrunt. Oh well!
Metroosse ning Seine põhjapoolne kallas ehk Pariisi 2 piirkond. Louvre ning Jardin de Tuileries oli meeletult rahvast täis ning lootusetu ülesanne oli seal korralikult pildistada. Reede keskpäev ikkagi. Edasi liikusin sellisesse kohta nagu Palais-Royal aeda. Tegemist on kohaga, kus paar päris head filmistseeni pärinevad. Marathon Man on üheks selliseks filmiks, kuid palju tähtsam on selline klassikaline film nagu Charade, mille lõpus toimuv tagaajamine sammastealleel just antud kohas on üles võetud. Tõeline klassika ja film, mida ma ka suht lõputult vaadata võin.
Tabasin täieliku lotovõidu. Ei ole kõige kõige koht Pariisis ning veidi varjatud ka (siseõues) ning seetõttu siis turiste oli pigem vähe kui palju ning koht oli lihtsalt imeline. Must-valged sambad ning nendel turnivad turistid, sammasteread ning rohelised alleed, purskkaevud, lillepeenrad ning rahulikku lõunat veetvad kohalikud ning lõpuks see mees, kes üritas nöörist, tapeedinoast ja millest iganes veel tehtud diy õngega korrus allpool asuvast väikesest ojast sinna visatud sente õngitseda ning paistis, et tegemist ei ole mitte esmakordse tegevusega. Igatahes andis ta mulle paar imelist kaadrit. Panen siia galerii üles kõikide selles kohas tehtud piltidega. Kui Montmartre välja jätta, siis mu uus lemmikkoht selles linnas.
Natuke veetsin veel sellel kaldapoolel. Väike puhkus Hotel de Ville juures. Minu kõrval pakkis vanem mees oma vana Nikonit kenasti rätikusse ja koukis teisest pakist kena Leica välja. Sõnasin, et ilusad kaamerad ning järgnes kahetunnine vestlus fotograafiast, kunstist, filmidest ning muusikast. Tuli välja, et tegemist on professionaalse fotograafiga (David Daniel - Professeur de photographie, Conservateur du musee de la photographie a VSY), kes järjekordselt pildistamisreisil. Varsti näitus New Yorgis ning sügisel ta väikeses kodukülas, kuhu ta lubas ka mulle kutse saata.
Väga lahe ja tore vestlus oli. Selline vana kooli mees- rääkis kuidas kuuekümnendatel vaid 50 frangiga USAle tiiru peale teinud, külastanud pea kõiki kohti maailmas ning ta teadmised ka filmikunstist üllatasid mind korralikult. Vestluse tõttu lühenes küll mu päev tunduvalt. Nii mõnigi väga soovitud külastuskoht jäi käimata (Katakombid, La Defence, Musee de la Magie, Porte de Clignacourt), aga nagu juba mainisin, ma tulen veel tagasi ning seda vestlust ei vahetaks ju millegi vastu.
Edasi ladina kvartalisse. Märkamatult oli õhtu kätte jõudnud ning aeg oli keha kinnitada. Siinkohal väike nõuanne. Kui lahete kuhugi, kus on palju söögikohti koos ning need võistlevad klientide saamise nimel, siis istuge kindlasti õue tänava äärde. Sees tuuakse teile normaalkogused, mis on sellised, et te ikka veel pärast lisaks telliksite, aga kui istute õues, siis on see ju reklaamikoht ning saate filigraanselt tehtud meistriteosed, et rahvas ikka näeks. Arvake, kas ma seda varasemalt teatud tõde mäletasin? Samas, kõhu sain täis küll ja muu vist ei olegi tähtis. LIhtsalt Prantsuse kokakunsti imega küll tegemist ei olnud, aga seda oleks olnud palju loota ka.
Enne pimedat leidsin veel paar Midnight in Paris võttepaika üles, aga südaööd ma küll ootama ei jäänud.
Väga lahe ja tore vestlus oli. Selline vana kooli mees- rääkis kuidas kuuekümnendatel vaid 50 frangiga USAle tiiru peale teinud, külastanud pea kõiki kohti maailmas ning ta teadmised ka filmikunstist üllatasid mind korralikult. Vestluse tõttu lühenes küll mu päev tunduvalt. Nii mõnigi väga soovitud külastuskoht jäi käimata (Katakombid, La Defence, Musee de la Magie, Porte de Clignacourt), aga nagu juba mainisin, ma tulen veel tagasi ning seda vestlust ei vahetaks ju millegi vastu.
Edasi ladina kvartalisse. Märkamatult oli õhtu kätte jõudnud ning aeg oli keha kinnitada. Siinkohal väike nõuanne. Kui lahete kuhugi, kus on palju söögikohti koos ning need võistlevad klientide saamise nimel, siis istuge kindlasti õue tänava äärde. Sees tuuakse teile normaalkogused, mis on sellised, et te ikka veel pärast lisaks telliksite, aga kui istute õues, siis on see ju reklaamikoht ning saate filigraanselt tehtud meistriteosed, et rahvas ikka näeks. Arvake, kas ma seda varasemalt teatud tõde mäletasin? Samas, kõhu sain täis küll ja muu vist ei olegi tähtis. LIhtsalt Prantsuse kokakunsti imega küll tegemist ei olnud, aga seda oleks olnud palju loota ka.
Enne pimedat leidsin veel paar Midnight in Paris võttepaika üles, aga südaööd ma küll ootama ei jäänud.
Pühapäeva hommik. Kell on 6.30 ning ajan ennast üles. Kolm ja pool tundi on vaba aega, et veel ringi käia ning mõned pildid teha. Jalutuskäik läbi Bellville pargi, Pere Lachaise (Ei hakanud Morrisoni hauda imetlema), metroost Saint Denisi (Bassin de la Villette) kanalite juurde viimase Amelie pildi tegemiseks ning hommikukohvi ning äsja valminud croissantide nautimiseks ning seejärel juba Champs-Elysees'le. Imeline hetk, kui jalutad mööda Champs-Elyseesi kõrvaklapid eraldamas sind muust maailmast ning sind saadavad Joe Dassini "Le dernier slow", ZaZi versioon "Champs-Elyseest", Charles Trenet "Le Mer", Patrick Brueli "Casser la Voix" ning Francoise Hardy "Comment te dire adieu" ning just sellel hetkel, kui jõuad Triumfikaare juurde kõlab Yann Tierseni "J'y suis jamais alle". Finger licking good. Siiani kahetsen, et ei saanud Liverpooli reisi tõttu Tierseni kontserdile minna.
Tänavad olid kahjuks suhteliselt tühjad ning vaid paar üksikut trennitegijat liikus ringi, kui mitte arvestada üliagaraid Jaapani turiste, kes näpuga iga hoone peale austuse ja imetlusega näitasid. Mida lähemale Eiffelile, seda rohkem tuleb vastu kirjutustahvlitega mustlasi, kes kõik "koguvad raha" kurtide ja kelle iganes heaks. Piisab kergest kaamera pööramisest nende poole, kui nad juba teisele poole tormavad, et leida mõni heausklik, kelle rahakotti veidi kergendada. Eiffeli juures on neid oma paarkümmend. Tekkis huvitav mõte, et kas neil on on omaette kool ka, kus nad kõik ilusasti välja õpetatakse, omad foorumid tehnikate arutamiseks jne. Kui neid igas linnas nii meeletult on ja organiseeritult ühte moodi tegutsevad, siis peab ikka väga korralik organiseeritud võrk olema. Kujutan ette, et kusagil on spetsiaalne vabrik kirjutustahvlite tegemiseks, mujal teine, mis tegeleb karkude/keppide tegemiseks. :)
Eiffeli juures teen paar pilti, jalutan Marsi väljaku äärest viimase sihtpunkti poole. Tegemist on kuulsa filmi ühe tuntuima stseeni võttepaigaga, aga seekord jätan teile selle ära arvamiseks. Väga tuntud film ja ei ole selline tundmatu ja aastakümneid tagasi tehtud. Enne, kui galerii hakkab, siis on see pilt ja kes ära arvab, selle ees müts maha.
Nii lühikeseks see reis jäigi. Sain toredaid pilte, aga nii mõnigi koht jäi külastamata kahjuks ajanappuse tõttu. Kaasa ei toonud ka peale kolme külmkapimagneti, kuigi väiksed plaanid oli paar eset osta. Lootus oli, et ehk jõuan pühapäeva hommikul kirbu/antiigiturule ja et lennujaamast on võimalik kaasa osta korralik destilleeritud pudel absinti (ning kahvlid suhkru jaoks), aga c'est la vie, müügil oli vaid see destilleerimata segu, mida igalt poolt leiab. Eks tuleb tagasi tulla, aega võtta ning puuduvad lüngad täita. Kes viitsis lugeda, tänud ja loodan, et teile meeldis.
Tänavad olid kahjuks suhteliselt tühjad ning vaid paar üksikut trennitegijat liikus ringi, kui mitte arvestada üliagaraid Jaapani turiste, kes näpuga iga hoone peale austuse ja imetlusega näitasid. Mida lähemale Eiffelile, seda rohkem tuleb vastu kirjutustahvlitega mustlasi, kes kõik "koguvad raha" kurtide ja kelle iganes heaks. Piisab kergest kaamera pööramisest nende poole, kui nad juba teisele poole tormavad, et leida mõni heausklik, kelle rahakotti veidi kergendada. Eiffeli juures on neid oma paarkümmend. Tekkis huvitav mõte, et kas neil on on omaette kool ka, kus nad kõik ilusasti välja õpetatakse, omad foorumid tehnikate arutamiseks jne. Kui neid igas linnas nii meeletult on ja organiseeritult ühte moodi tegutsevad, siis peab ikka väga korralik organiseeritud võrk olema. Kujutan ette, et kusagil on spetsiaalne vabrik kirjutustahvlite tegemiseks, mujal teine, mis tegeleb karkude/keppide tegemiseks. :)
Eiffeli juures teen paar pilti, jalutan Marsi väljaku äärest viimase sihtpunkti poole. Tegemist on kuulsa filmi ühe tuntuima stseeni võttepaigaga, aga seekord jätan teile selle ära arvamiseks. Väga tuntud film ja ei ole selline tundmatu ja aastakümneid tagasi tehtud. Enne, kui galerii hakkab, siis on see pilt ja kes ära arvab, selle ees müts maha.
Nii lühikeseks see reis jäigi. Sain toredaid pilte, aga nii mõnigi koht jäi külastamata kahjuks ajanappuse tõttu. Kaasa ei toonud ka peale kolme külmkapimagneti, kuigi väiksed plaanid oli paar eset osta. Lootus oli, et ehk jõuan pühapäeva hommikul kirbu/antiigiturule ja et lennujaamast on võimalik kaasa osta korralik destilleeritud pudel absinti (ning kahvlid suhkru jaoks), aga c'est la vie, müügil oli vaid see destilleerimata segu, mida igalt poolt leiab. Eks tuleb tagasi tulla, aega võtta ning puuduvad lüngad täita. Kes viitsis lugeda, tänud ja loodan, et teile meeldis.
MUST-VALGED PILDID
VÄRVILINE FOTOGRAAFIA
Tegemist on turistiga, keda teise nurga alt sõbrad pildistavad.
Paistab, et kuuldused Mark Twaini surmast on tugevalt liialdatud.